Posts Tagged ‘indie

01
nov.
10

Kno – Death Is Silent

Kno (of CunninLynguists) – Death Is Silent [2010]


Need on tüübid, kelle muusika ilmub oma albumi nimelises plaadifirmas. Nii Cunninlynguist-i kolmanda albumi kui ka nende asutatud plaadifirma nimeks on “A Piece of Strange”. Käesolev, põhiliselt instrumentaalidest koosnev, üllitis on ühtlasi nende plaadifirma kolmas väljalase. Kno-le on see juba mitmes album mille kallal ta on töödanud, kuid esimene mis on ilmunud tema nime all. Cunninlynguists-ide koduleht http://www.apieceofstrange.com on tumbrl-i konto kuhu ilmuvad tuuripildid. Viimati esinesid nad The Fox Theatre nimelises kontsertsaalis Boulder-is, Colorado osariigis. Boulder on Colorado osariigis sarnases suhtes pealinnaga nagu Eestis Tartu Tallinnaga. Boulderis on kohalik hip-hop skene (kultuuritootjate, -tarbijate ja -austajate), teadlaste ja boheemlaste kogunemispaik terves osariigis. Denver, nagu võib mõnes varasemas South Pargi osas täheldada, sisaldab endas seevastu suurimaid kohalikke pangandus-, tööstus- ja äriettevõtteid Colorado osariigis. CunninLynguists tuuritab mööda ülikoolilinnakuid ja osutab nimetissõrmega taeva poole, öeldes “Fight The Power” (tõlk. “võitle jõu/võimu/vägivalla vastu”).

toores, musikaalne, instrumentaalne, eksperimentaalne, alternatiivne, elektrooniline, põrandaalune
Nende esinemised on elavad nii palju kui nad suudavad instrumentaalpalade taustal lausuda mikrofoni riime ja panna oma häälega põrandal seisvad inimesed kaasa õõtsuma. Instrumentaalpalad on osaliselt tehtud muusikainstrumentidega. Ülejäänu on olemasolevate helide arvutis ümberorganiseerimise tulemus, mistõttu on helitaustades ka palju elektrooniliselt töödeldud/paljundatud inimhääle helisalvestisi, mis vahel ütlevad midagi inglise keeles ja vahel toimivad oma edastamisformaadi tõttu lisainstrumentidena.
Huvitavaima instrumentaali pooles hiilgab vihmasaju taustale mängitud muusikapala 1962. aastast. Ameerika bändi The Cascades aastal sisse lauldud ja legendaarseks muutunud samanimeline lugu Rhythm Of The Rain (tõlk. “vihma rütm”) saab Kno progressiivses produtseeringus rünkpilvede rütmile viitavad uued trummiseaded ja seratoniini mõjutavad heliefektid, mis teevad BMI nimekirjas üheksanda raadios ja televisioonis mängituima oldie tänapäeva noorele heli keeles arusaadavaks.
Slängisõnastik http://www.urbandictionary.com ütleb:
“[Oldies are pieces of c]lassic music originated specifically from the late 60’s to the early 80’s. Has the greatest sound liked by all ages and all colors. The most used music that the latest hip hop artists use for sampling. This music gives you a sense of feeling great and relaxed and loved every time you listen.” tõlkes:
Oldies-d on 60-ndate kuni 80-ndate muusika klassifikatsioon. Need on vanaaegsed lood, millel on parim kõla (mis meeldib) kõikidele vanuse- ja rahvusklassidele. Kõige hilisematema hip-hop artistide helisämpeldamiseks kõige enam kasutatud muusika(liik). See on muusika tekitab sinus suurt lõõgastumise ja armastuse tunnet iga kord kui sa seda kuulad.”
The Cascade esituses oli see nende populaarseim pala (just tänu raadio- ja telesõbralikkusele). Seda on hiljem taaaskasutanud ja esitanud nii palju bände ja muusikuid, et The Cascade pidi korduvalt tõestama, et see on tõepoolest nende kirjutatud ja kõige esimesena nende poolt esitatud lugu – nad avaldasid seda korduvalt ja mitmes erinevas riigis. Siin on neli juhuslikku kaanepilti sama loo avaldamisest erinevatel kordadel:

Kno räpib:
I’m storm chasin
And she’s an F-5 with a sex drive that’ll leave me tied to her bedside
Hurricane hips, stoppin all progression
Serotonin levels drop, tropical depression
She is my professor and I’ve been taught a lesson
That in the eye of the storm the pressures barometric
She knows I’m wary of her gameplan
But when she gambles she can count on me
I’m her Rain Man
Damn shame man, the fly stewardess
Mental turbulence, head off in the cumulus
Blamin the weather or whatever for her moodiness
My main star but I’m barely on her radar
And so my heart sinks – or the pain floats
I’m in a shitstorm, shoulda wore a raincoat
The clouds break and I can tell its over
Cus she’s my sunshine but I’m catchin melanoma.

Kno jagab seda lugu räpparitega
kellede nimedeks on Thee Tom Hardy ja Tunji.
Ta kasutab teaduslikke termineid. Näiteks:
cumulus – rünkpilv
progression – edasiminek, kasv, jada
ja serotonin – seratoniin ehk
meeleolu, und, söögiisu, mälu, õppimist
mõjutav aminohape kesknärvisüsteemis.
Räpib mitmetähenduslike sõnadega
metafooriliselt armastamist kui õppimist:
She is my professor and I’ve been taught a lesson
tõlk. “Ta on minu õppejõud ja mulle on antud õppetund”.
Intellektuaalne romantika põrandaaluses hip-hopis.

SputnikMusic-u arvustus:
Hooray. Kno finally decided to craft a solo album after being heavily petitioned by the loyal fan-base of his choicely named hip hop group; Cunninlynguists. It’s of no surprise that after last year’s terrific Strange Journey releases, the next hip hop album floating to the top from the Cunninlynguists moniker would kick ass. The producer, known for his grimy, rampant southern-style beats, is in full control, pouring a healthy amount of dissonance and acid-flaying synths into a darker, emotional venture into life and death. And for the first time since 2003’s SouthernUnderground, he’s picked up the mic again to deliver more witty, punchline rhymes. Fans of the group, throw your guns in the air, for Death is Silent brings this respected producer to new heights of turntabalism and lyrical dexterity. It is an effort that outshines the masterful albums that brought CL to fame, and stands to become among the top hip hop albums of the century.

30
sept.
09

Third Person Stealth: See on maagia!

Third-Person Stealth-iga tunnen ennast tugevalt. Sel lool on rääkida rohkem, kui, võiks öelda, et mitmel inimesel. Peale selle, et Baje (pildil vasemal, häälda kui “beež”) räägib selles loos väga sügava jutustuse sellest, kuidas pimedas elamine tekitab surma ületava vaimustuse valgustuse ees, on selles loos palju asju, mida praegugi peale sadu kuulamisi, pole mina jõudnud veel hoomata. Kuid mis selles loos on veel erakordset, on see meeleolu, mis on saavutatud suvalise kesk-20-nda sajandi popploo tükkideks võtmisel ja kokku panemisel nii, et lõpptulemus kõlavab nagu vabast tahtest sündinud trummilöökide ja ümber lõkke tantsides karglevate inimeste energiliste kaasa-hõigete (heeeijaheei-heejahei-hiii) harmooniline kooskõla. Kui panna vastavas meeleolus või mürgitatud seltskond omavahel sõbralikke inimesi selle looga tantsupõrandale või kasvõi ümber põleva lõkke, sünniks maagia. Mitte maagia nagu keegi tõmbab kuskilt midagi välja nii, et sa ei oleks seda oodanud; vaid maagia nagu sa hakkad elust mõtlema paremini, kui sa seda oled teinud seni.
Avastasin selle loo enda jaoks vähem, kui 24 tundi tagasi ja nende viimaste tundide jooksul, mis see lugu on olnud minu ühiselamutuba täitmas, on see muutnud minu elu rohkem, kui praegu suudaksin kuidagi kirjeldadagi.
See lugu on tantsitav ja kuulatav samaaegaselt. See ON maagia.

Tõmba ja kuula. Kuula sügavalt. Sisse-välja rütmis. Aitab see, kui kaasa õõtsud ja lased liikumisel end kontrollida kuni ka jalad hakkavad liikuma ja sa ei ole enam Sina, vaid tantsiv elusnukk, kellele keegi DJ Snafu (pildil paremal pool) on pakkunud tööriista ja sina ise oled vaid keegi kauge olend, kes kasutab seda (enda) keha liikuma panemiseks.
Selle looga kujutle end aega, mil polnud vahet, kas tegu oli maagia või teadusega – tulemus oli üks: nõiajaht.

13
sept.
09

Mew – No More Stories…

no more stories

Uut albumit kuulates olin rohkem kui vaid positiivselt üllatunud. Eelmiseks albumiks oli ju ‘And The Glass Handed Kites’, mis oli ülimalt mõnus oma progressiivsuse ning süngusega. ‘No More Stories / Are Told Today / I’m Sorry / They Washed Away / No More Stories / The World Is Grey / I’m Tired / Let’s Wash Away’ on veidi positiivsema meeleolu ning sõnumiga. Veidi-veidi tantsulisem.

Fakt, et üks lugu läheb sujuvalt üle teiseks, on Mew puhul lõputult geniaalne.

Alustades looga New Terrain (mille tagurpidi kuulamine paljastab träki pealkirjaga Nervous) on juba aru saada, milliseks kogu album kujuneb — unelev ning ainulaadne.

Teiseks looks on ühtlasi albumi esimene singel Introducing Palace Players, mille video ma eelnevalt olen juba postitanud ning mis on isiklikult mu lemmikuim pala. Tavalisi lemmikuid leidub veel. Need kitarrikäigud on lihtsalt nii uudsed ning omal viisil valed, mis teevad need omakorda õigeks. (Nimetage mind lihtsalt veidrikuks.)
Loo refrään on meeletult catchy.

Beach on mõnus raadiosõbralik-hea tuju tekitamise-suvine träkk.

Järgmiseks järgmiseks on Repeaterbeater, mis ilmus teise singlina. Meeldivalt tempokas, lauldes suhetest. Ning sellele järgnevad rahulik vahepala + Silas The Magic Car, viimane on totaalne ballaad.

A Dream on omanäoline, sest vokaal kõlab nii vaikselt ja kaugelt, jättes tõesti unenäo mulje. Loo sõnadeks ongi albumi pealkiri.

Kui Hawaii vahele jätta, milles kasutatakse mitmeid erinevaid pille ja mis kõlab tõelise kompotina, algab Vaccine, mis on mõnus, huvitav lugu, ei oskagi kindlalt kirjeldada.

Edasised lood ei jätnud eriti sügavat muljet, aga ei saa öelda, et need halvad oleks — mitte üldse.

Albumi lõpetab Reprise ning see hääbub vaikselt vaikusesse..

7.7/10

13
juuli
09

vihma kallab.

Ma pole väga ammu midagi soovitanud, seega parandan nüüd selle vea.

Mida ma siis soovitan?
-Bändi?
-Lugu?
-Kogumikku?

Vastuseks esimene variant ning bändi nimeks Neufvoin.
Üpriski pentsik teine, aga samas ka piisavalt omapärane, et olla meeldejääv.

Tegu siis meie endi põhjanaabrite – soomlaste – bändiga, kes endi sõnul viljelevad indirokki. Ja üpris nii see kõlab ka.
Võib küll öelda, et asi sarnaneks justkui Cursive’ile, aga ma parem ei hakka poistele toikaid kodaratesse loopima.

Praegusel hetkel on neilt võimalik kuulata üht kuueloolist EP-d, aga loodetavasti asi tulevikus vaid sellega ei piirdu.

robokop EP

Kuna youtube’ist nende lugusid leida ei õnnestu, ei saa ma seda postitust heade näidetega küllastada, kahju küll.
Aga kuulake-vaadake ise, kui vähegi huvi on. :-)

myspace. // robokop.

Tip: nende seniseks parimaks looks pean ma Rat Race‘i.

11
juuli
09

Horrorshow – The Grey Space (2008)

Paljude põrandaaluste imefiguuride mitteametlik tunnus on see, et üks lause võib teisest olla sisuliselt nii kaugel, ent siiski olla osa ühest loost. Horrorshow puhul on erakodne see selgus, millega paiskuvad sõnad kuulaja kõrva. Horrorshow on ülimalt hea kontrast viimase dekaadiga jõuliselt turule paiskunud abstrakt-hop’ile, mis pole ammu enam omane vaid pelgalt anticon’i ja def jux’i artistidele. Põrandaalusel indie-maastikul, kus iga räppar üritab tulla lagedale järjest keerukama ja kavalama riimiga, on justkui vaheldus kuulda kedagi, kes pingutab selle nimel, et tulla kohale selgelt ja arusaadavalt.

Horrorshow nime kannavad Solo (riimid) ja Adit (biidid) kes said üpris üllatuslikult Austraalia prominentsema hip-hop leibeli, Elefant Traks, tiiva alla (Nimelt polnud Elefant Traks’il mingit plaani sel ajal uut albumit avaldada). Kaheteistkümne looga album kestab natuke üle 50 minuti, ent ületab kvaliteedilt rohkemaid, kui võiks olla lubatud. Jazzi, rocki, bluesi ja palju muudki ühendav muusika suudab imetlusväärse variatiivsusega siiski jääda selleks tõeliseks hip-hop muusikaks, mida emsiidele tuleks eeskujuks seada, kui albumit looma hakatakse.
Kuigi mõlemad liikmed on kõigest 20-aastased, on nende muusika väga täiskasvanud ja sisukas. Mina võrdleksin neid Atmospherega kuna mitmed lood on isiklikku laadi ja väljendavad soolopoisi kõige sügavamaid tundeid naissoo esindajate vastu. Tegelikkuses ei leidu neile vastet. Nende stiil on niivõrd uus ja värske, et seda on hakatud kutsuma hellitavalt “new age” räpiks.

Mina armusin albumisse kohe esimesest loost, tunnistan ma ausalt. Ehk aborigeenidele omase ulgumise saatel alustab vaikselt, kuid energiliselt avalugu, milles Solo ründab kuulajat mõtetega hip-hop muusikast, enda esinemisest ja teeb selgeks, et nad pole küll parimad, kuid nendesarnast mujalt ei leia mitte kunagi. See lugu kannab minu arvates sobivat pealkirja, Uplift, sest just Horrorshow on teinud seda, millest nii paljud on möödaminnes räppinud: tõstnud taset.

Waiting For The 5.04 on see lugu, millega tuleks rikastada igat linnasisest jalutuskäiku. Solo pöördub selles loos sinna, kust sai omal moel alguse tänavakunst: rongiliiklusesse. Ta loob värvikaid ettekujutlusi rongiga sõitmisest ja muustki, mis satub tema teele:

Up next, on the left, is the local skatepark
watching as sun set to the west as the trains past.
The color of dusk burns over the trainline,
no matter where i roam, ain’t nowhere like mainline.

Näitamaks üles seda emotsionaalset poolt, millega võidetakse depressiivikute südameid, räpib Solo ainult Austraalias müüdava anti-depressandi Celapram‘i nime kandvas loos tüdimusest, võõrandumisest ja enesetapust. Siin loos on ka need luulelised sõnad, millega minu arvates avaldatakse muljet rokkmuusika kuulajatele:

I’m feeling grand and poetic,
might take the Kurt Cobain route,
and blow my fucking brains out.
There, i said it.

Days Past, All Summer Long ja Note To Self moodustavad armastuslugude osa, mis räägib küll armumisest ja armastuse kaotamises või hindamisest, kuid seda senikuulmatul moel, panned oma armuelu koos õnnetute juhustega samasse raami ja tunnistades üles asju, millest harilikud armastuslood ei julgeks mitte mingil juhul rääkida. Võiks lausa öelda, et see on väga sobiv muusika suhte lõpetamiseks:

They never fight, too afraid of what might get said,
instead, silence, screaming for help under her breath.
Sharing a cold bed and some silent phone calls,
it’s scary how quickly rise can turn to fall.
Until the day arrives…

Albumi esiksingel No Rides Left on üks neid lugusi, mis tunduvad ohutud, kuid mis peale mitmekordset kuulamist jäävad peakolusse kajama ja tekitavad soovi seda kuulata veel ja veel. Tegu on poolmelanhoolse arutlusega oma elust ja Spit Syndicate cruu hüüdlause kasutamisega refräänis (Solo võtab nende debüütalbumil “Towards the Light” samuti päris mitmel lool osa). Selgelt on see lugu meelega catchy ja mõeldud massidele imponeerima, kuid jääb endiselt albumiga ühele tasemele ja sulandub konteksti nagu juust pitsa peal. Just sellele loole on Horrorshow kuulajad asjatult juba üle poole aasta muusikavideot oodanud. Kui Horrorshow kuulamisega alustada ilma tervet albumit omamata, siis oleks soovitatav just seda lugu kuulata ja analüüsida.

Kokkuvõtvalt on mõne erandiga tegu üpris rahuliku albumiga. Võiks isegi öelda, et seda albumit võiks kuulata koos nii ema, tädi kui ka vanaemaga. Põhjus on seda albumit kuulates selgem kui pühavesi: The Gray Space on hea nii lüüriliselt kui ka produktsioonilt, mis on püsivalt kvaliteetne ja variatiivne, pakkudes nii kiiret (Choose None) kui aeglast (Dire Straits Pt. 1), täiskeerulist omaloomingut (Uplift) kui ka lihtsakoelist klaveri- ja kitarrimuusikat (Note To Self (No. 81) teine pool). Minu jaoks on see album 2008. aasta koorekiht. Pimedad Tartu tänavad, Anne Kanalilt vastu helkiv kuuvalgus ja jalakäijate silla külm tuul on sellele albumile olnud taustaks piisavalt, et mul oleks asju mida meenutada, kui ma seda kuulan. Ja ma usun, et ma pole ainus, kellele see album sobib otsast lõpuni läbileierdamiseks. Ehk on ‘hall ruum’ ka sinule meeltmööda.

  1. Uplift
  2. Waiting For The 5.04
  3. Choose None ft. Just Enuf
  4. The Party Line ft. Nick Lupi
  5. Days Past
  6. Dire Straits Pt. 1
  7. Celapram
  8. All Summer Long
  9. Put It To Your Head ft. Fame
  10. No Rides Left
  11. Note To Self (No. 81)
09
apr.
09

The Joe Beats Experiment Presents Indie Rock Blues (2005)

I don’t know man, um, a woman topless, Neil, that’s like… That’s some sexist shit.

Joe Beats on biidimeister Non-Prophets’i taga ja ta on ka Sage Francisele endale biite meisterdanud. Kuulnud olen ka Joe Beatsi päris enda loodud instrumentaalmuusikat, kuid Indie Rock Blues on omalaadne eksperiment. See ei ole sugugi mitte esimene kord kui indie rock ja hip-hop kohtuvad, see pole mitte mingil juhul ka viimane ja minu kogemuste põhjal isegi mitte parim. Kuid see on omalaadseim juhtum, sest Joe Beats on võtnud viimase dekaadi indie-rocki paremiku ja keerutanud neid oma pöörleval laual, lisanud biiti ja loonud midagi uut, mis lihtsalt vajab kuulamist. 13 kurba lugu on sobilik igaühele, kes soovib muusikas kuulda emotsioone. Joe Beats ise ütleb selle kohta danceable melancholia for the depressed. Kui see muusika vajab tõsist liigitamist, siis on tegu downtempo või trip-hopiga. Ent samuti võiks öelda ka, et koer on imetaja ja sellega ka piirduda. Tegu ei ole lihtsalt remiksimisega. Joe Beats on neid lugusi tükeldanud omal moel, jättes alles kõige parema – selle kõige huvitavama ja seda muusikaliselt rõhutanud. Võib arvata, et need lood hämmastavad kõige rohkem neid, kes on kuulnud indie-rock originaalversioone, kuid Indie Rock Blues on sobilik kõigile, kes armastavad kuulata muusikat.

Nimed, mis esinevad sel kogumikul, on tõesti huvitavad. Nagu sai öeldud, on siin indie rocki paremik: Neutral Milk Hotel’ist kuni Ugly Casanova’ni. Enda maitseeelistuse järgi on albumi parimateks lugudeks When We Reach The Hill, Naomi ja Coxcomb Red.

  1. M. Ward – Sad, Sad Song
  2. The Black Heart Procession – When We Reach The Hill
  3. 90 Day Men – Exploration vs. Solution, Baby / Dedicated to Desertion
  4. Belle & Sebastian & Dj Signify – Space Boy Dream
  5. Ugly Casanova – Ice On The Sheets
  6. Pinback / Kid Dakota – XIY / Winterkill
  7. Neutral Milk Hotel – Naomi
  8. June Of 44 – Doomsday
  9. The Minutemen / Neil Hamburger – It’s Expected I’m Gone / Open Ended Interview
  10. Andrew Bird – I
  11. Deerhoof – Panda, Panda, Panda
  12. The Make Up / Scout Niblett – Save Yourself / It’s All For You
  13. Songs: Ohia – Coxcomb Red (Kuula)

Hinne: 7/10

11
jaan.
09

The Postal Service – Give Up.

The Postal Service = Ben Gibbard’i kõrvalprojekt, mis sai alguse juba 2001. aastal ja tegi oma debüüdi 2003. aastal selle sama albumiga.

Järgmist albumit neilt oodata igatahes ei ole.

… a pretty damned strong record, and one with enough transcendent moments to forgive it its few substandard tracks and ungodly lyrical blunders.

Aga see on hea kauamängiv, tõesõna. Kui otsida electropop-i definitsiooni kuskilt teatmeteosest, peaks Give Up-i viide seal seisma.

Ma olen selle albumi juba niivõrd ribadeks kuulanud, et kõik lood on praktiliselt peas. Tahtsin veel oma mälu värskendada ja kuulasin igast loost natuke.

Parimad lood asuvad albumi esimesel poolel, vähemalt minu arvates. Kuigi teisi ei saa kuidagi halvustada. Gibbard’i hääl kõlab taas nii nostalgiliselt ja nii.. mahedalt.

Igatahes, te peate seda ise kuulama, et aru saada, mida ma silmas pean.

There’s just Nothing Better!

7.5/10




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.