Posts Tagged ‘indie



14
dets.
08

Death Cab For Cutie – Transatlanticism.

Rolling Stone reviewed Transatlanticism and commented that it contained “melodic, melancholy songs about feeling both smart and confused, hopelessly romantic but wary of love.” Gibbard’s voice was described as “plaintive boy-next-door”.

Ma ei ütle küll, et see Death Cab’i parim album on. Aga iga album on omamoodi erinev teistest ja valisingi siis just selle alustuseks.

Ütleks, et seda kuulates võid unustusse vajuda. Kuulad, kuulad ja mõte läheb uitama, aga samas kuulad edasi. Ja see on nii huvitav — elaksid nagu muusika sees.

Esimeseks looks on New Year, mis on võrdlemisi kurva sõnumiga, konstanteerides fakti, et “so this is the new year and I don’t feel any different”.

Kolmas, Title And Registration, on üks mu lemmiklugusid. Hästi hea kõlaga, jääb kergelt kummitama.

Nimilugu on rahulik ning melanhoolne ning lause “I need you so much closer” korrutamine läheb millegi tõttu isegi hinge. Igatahes, see mõjub nii, nagu mõjuma peaks.

Ja.. vau.. Passenger Seat on veelgi kurvema kõlaga kui eelmine lugu. Ben Gibbard + klaver.

Viimane träkk aga võtab asja mahedalt kokku ja pealkirjaks sel A Lack Of Color. Ääretult ilus, tõesti nagu. Oleks nagu akustiline, aga nagu pole ka. Ja loo sõnum on armas. “I should’ve given you a reason to stay.”

Mis ma ikka kosta oskan. Hea plaat on, hämmastavad lood. Kohutavalt melanhoolse ja kurva meeleolu suudab see isegi luua. Aga vahelduseks ju tohiks. Death Cab on üldse väga mitmekesise mõjuga. Vahepeal tekitab sinus optimismi ja päikesekiired paistavad aknast sisse, aga vahel suudab sind kõigele halvale mõtlema panna.

8.2/10.

04
dets.
08

MGMT – Oracular Spectacular.

Prefix Magazine said the album “sounds like a college-dorm experiment gone horribly right.”

MGMT, ehk siis kunagine The Management ja nende debüüt. Las käia!

Time To Pretend ’iga algab asi pihta. Jääb kohe varakult väga hea mulje albumist. Ja see lugu oli filmi “21” introks ka, vot.

Weekend Wars võtab veidikeseks aja maha. Muud ei oska öelda.

The Youth ehk lugu meist, noortest? Meeldiv, ütleks. Rahulik, samas refrään jääb kummitama.

The youth is starting to change.
Are you starting to change?
Are you?
Together.

Ja edasi üks vaieldamatult parimaid luguseid sellelt plaadilt, ehk teisisõnu Electric Feel. Huvitav taustamuusika ja orgasmiline refrään, no tõesti.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuleb üks mu teine lemmiklugu sellele kohe otsa, Kids siis täpsemalt. Oleks nagu electronica, aga nagu pole ka. Oleks nagu synthpop, aga nagu pole ka.

4th Dimensional Transition kõlab aga küll kohatult sellel albumil ja ma ei oskagi seletada, kuidas täpselt. Nii on lihtsalt.

Seitsmes lugu juba ja kannab pealkirja Pieces of What. Taaskord rahulik, vokaal on valju ja kõlab nagu mingi 80ndate rokilugu.

Järgmisena laulab MGMT kuudest, lindudest ja koletistest. Aga see ei paelu.

Samas, kuigi The Handshake on samuti väga aeglane lugu, on selles midagi rohkemat kui mõnes teises rahulikus ja kõrge vokaaliga loos.

Viimane lugu – Future Reflections – on huvitav lugu. Seda kuulates on tunne, et kunagi ei või ette teada, mis järgmisena juhtuma hakkab. Ja see pole tüütu, vaid pigem kaasahaarav.

Ja kokkuvõtteks.. tegu pole just väga hea albumiga. Aga loomulikult ka mitte halvaga. Sellel on oma tähetunnid, aga ka totaalsed mõõnad. Täpselt nagu Britney Spears.

5/10.

30
nov.
08

Modest Mouse – This is a Long Drive for Someone with Nothing to Think About

[lols]
Modest Mouse on hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea indiebänd võib muutuda kommertslikuks jamaks, mida MTV igapäevaselt trenditeadlikele neiudele ja noormeestele müüa üritab.

Aga iga tark ja tubli indiepoiss teab, et bändi loomingu headus on pöördvõrdeline selle väljastamisaastaga. Ehk siis mida vanem kraam, seda parem kraam. Modest Mouse kinnitab selle üleüldiselt snoobiliku reegli paikapidavust. Kuna albumil on 16 lugu ning nad kõiki ei pea kindlasti mainima, räägin tähtsamatest. Samuti lisan lingid juurde oma kahele suurele lemmikule ja käsin teil kõigil neid kuulata.

This is a Long Drive… algab maailma parima alguslooga. Tõsiselt ka. Dramamine pole mingi teab-mis keeruline lugu, aga sellel on südant. Esimesed kaksteist nooti reedavad juba ära, et tegu on tipptasemel looga igale tujule ja igale olukorrale.

Custom Concern on rahulik lugu. Meenutab laiska pühapäeva. She Ionizes & Atomizes on üks ülimalt abstraktne. Meeldiva trummitööga. Tundra/Desert ei ütle oma algusega ööd ega mütsi. Aga pärast minutit läheb asi huvitavaks.

Siis minu teine suur-suur lemmik Long Drive’i pealt: Talking Shit About a Pretty Sunset. Algab nagu kurb lugu ikka, kuid poole peal vahetub teema drastiliselt ning see ajab mulle siiamaani judinad peale. Teine pool laulust on tunduvalt rõõmsam ja instrumentaalsem. Kohe järgneb ka Make Everyone Happy/Mechanical Birds, mis särab oma ilusate harmoonikate ja sarnaste viperdustega.

Ma ei hakka numbrilist hinnangut andma. Kuulake ise. Soovitatavalt bussis kuskile kaugemasse Eesti nurka sõitmise ajal.

Khm.

21
nov.
08

Bloc Party – Intimacy.

Nii, Bloc Party selle aastane album siis.

kaver

Kui aus olla, siis esimesel kuulamisel ei jäänud mul sellest kauamängivast mitte mingit arvamust. Isegi olin pettunud, et tüübid oma stiili muutnud on võrreldes eelnevate albumite ja eelkõige Silent Alarm’iga.

Aga. Mida rohkem ma seda kuulanud olen, seda enam see ka meeltmööda suudab olla. Ja ma ei ütle seda vaid selle pärast, et mulle “peab” BP meeldima. Kui need lood oleksid halvad, siis ma neid ka ei kuulaks.. eksole.

Olgu ka öeldud, et BP vokalist ütles mingis intervjuus, et kuna neil on plaadifirmaga leping neljale albumile, sai iga liige ühe albumi nö “enda teha”, ehk siis panna kõige rohkem enda mõjutusi sinna. Intimacy on väidetavalt Matt Tong’i (trummari).

Algab kogu asi siis looga Ares, mis loob juba selle õige meeleolu oma rütmikusega.

Järgneb Mercury, mida sai bändi Myspace’st kuulda juba enne albumi ilmumist ja oli äärmiselt edukas. Lugu on huvitav, tegelt ka, ja selles kasutatakse palju elektroonilisi elemente.

Halo on väga meeldiv oma refrääni poolest. “Paralyze me.. with your kiss. Wipe those dirty hands.. on me.” Ja loo riff on oh-kui-kaasahaarav. Samuti saab tänu sellele loole mõelda tagasi selliste hittide nagu “Banquet” või “Helicopter” olemusele ja kõlamisele.

Nii, järgmine on Biko, mis tähendab mingis Nigeerias räägitavas keeles “kallis”. Lugu on aeglane, võrreldes eelnevatega. Aga see annabki võimaluse just sõnadele keskenduda, jah.

Järgnevad – Trojan Horse && Signs – on kuidagi.. keskpärased.

Seitsmes lugu ja One Month Off. Võtab taas selle meeleolu üles, mis albumi alguseski oli ja siis läheb asi väga instrumentaalseks tänu loole pealkirjaga Zephyrus, millel on ka koorilaadne taustavokaal.

Kui Talons’ist sujuvalt mööduda öeldes, et tüübid suudavad stiilipuhtust hoida, jõuame kümnenda looni. Täpsemalt Better Than Heaven. Lugu on taaskord tugevate elektrooniliste elementidega, aga samas ei annaks seda mingi ime läbi electronicaks liigitada.

Ion Square on ametlikult albumi viimane lugu, mis on alguses veidi lihtsakoelisem, kuid lõpu poole läheb ikka asi erinevate instrumentide kooskõlaks.

Boonuslood:

Letter To My Son – mulle meeldib selle loo “fade” ’iv vokaal. Muud ei oskagi öelda

Your Visits Are Getting Shorter – mõnusalt elektrooniline pala kohutavalt catchy refrääniga. Seda kuulates võid lausa tunda laulu maitset. Ja see maitse on äärmiselt magus.

Flux – juba 2007. aastal välja antud singel, mis nüüd ka albumile jõudis. See kuulub vaieldamatult Bloc Party parimate lugude sekka, vähemalt minu arust.

Kogu albumi skooriks annaks 8/10.

“Halo” – http://www.youtube.com/watch?v=udCMNn4kvEQ

Jah, just nii hea see ongi.

19
nov.
08

Tokyo Police Club.

Alates 2005. aastast, Kanadas.

tpc

Selle bändi avastamislugu on isegi päris random.
Nägin mingeid tüüpe Desperate Housewives’is esinemas ja uurisin välja, mis bändiga tegu oli.
Ja vastuseks saingi Tokyo Police Club. Aga see selleks.

Kas ma pean rõhutama on tüdimust pseudo-Fall Out Boy’ bändide puhul, mis kõik kõlavad täpselt samasuguste riffide ja trummikäikudega poprokilikud vaimusünnitised?
Ei pea?
Väga hea, ei raatsikski.

TPC on midagi erineva..mat. Pole tavaline bänd kitsate pükste ja nelja liikmega. Nende lugudes on täpselt see catchyness, mis
võiks igas loos olla.

Ja nad teevad indie rocki. Ja nad ei sildista end ise emoks. Ja see on asi, mis mulle nende juures istub.

Parimatest lugudest nii palju, et 2 albumi peal, mida ma neilt kuulnud olen, on neid lugusid isegi üle paari.
Mainiks ära In A Cave ja Nature of the Experiment Properties ja The Baskervilles.

Mida veel?
Ahjaa, kui mõtlete, et “indie rock? pff, meil on ju The Kooks juba olemas”, siis
ütlen kindlalt, et seda kuulates ei mõtle sa kordagi sellele, et see sarnaneb mingile muule bändile.
Vot.

Praegu pole mu vaimustus veel üle läinud, ehk nädala pärast.
Ja samuti sain esimese ametliku sissekandega hakkama.

19
nov.
08

Neutral Milk Hotel – In the Aeroplane Over the Sea.

Oeh, legendaarne Neutral Milk Hotel. Tänapäevase indie-rocki (või vähemalt parima osa sellest) suunanäitaja. 93′ aastal tulid esimest korda kokku ning kõnealune album anti välja 98. Tegelikult pole mina vist õige inimene selle arvustamiseks, aga annan endast parima.

Esimesel kuulamisel võivad Jeff Mangumi vokaalid harjumatud olla, aga ainulaadsus kirjeldabki kõige paremini seda võrratut albumit. Mitte just palju leidub tänapäeval albumeid, kus lisaks kitarrile ja trummidele kõlavad ka saag (jah, lugesid õigesti, saag), akordion ja metsasarv. Ja kuidas nad veel kõlavad! Kordagi ei jää muljet, et mõni krigin või ragin või puhkpillikäik on lisatud vaid selleks, et albumi tagakaanele rohkem instrumente kirja saaks panna. Kõik on täpselt seal, kus olema peab ja helipilt on mõnusalt rikas. Natukene veider on siin seesugust kiidulaulu laulda, kui enamus albumist põhineb holokaustiohvri Anne Franki päevikul.

Esimesed kaks lugu, „The King of Carrot flowers Pt One“ ning „The King of Carrot flowers Pt Two & Three“, aitavad meil NMH maailma sisse elada. Kui esimene osa on rahulikes toonides tervitus ning teine melodramaatiline armastuseavaldamine, siis  part 3 on juba kiire ja elujõuline maiuspala.
Kolmas, albumi nimilugu, on väga positiivsetes toonides ja armas, aga võrreldes mõne järgneva looga mitte nii eriline ning silmapaistev.
Neljandaks „Two-Headed Boy“. Tegemist on ühe võrratuma looga sellel albumil, olles ühel ajal jõuline ja (haiglasel moel?) romantiline. Ülimalt mõjuv teos.
Sellele järgnevad instrumentaalne „The Fool“, „Holland, 1945“, kus on selge viide Anne Frankile ning „Communist Daughter“, mis on rahulik ja kui aus olla, siis minu jaoks raskesti mõistetav. Siiski, suhteliselt diip, eks kuulake ise ja jagage arvamusi.
Ja nüüd on kätte jõudnud albumi tipphetk. 8-minutiline mammutlugu „Oh Comely“. See on põhjus, miks Neutral Milk Hotel mulle nii väga meeldib. Kirjeldada on raske, seda peab ise kuulama. Hoiatus: võib tekitada judinaid.
Lõppu hakkavad kokku tõmbama kaks suhteliselt ühenäolist lugu, „Ghost“ ja „[Untitled Track] (viimane neist küll instrumentaalne), mis demonstreerivad veel korra Neutral Milk Hoteli muusikalist sära ning erilisust.
Hüvasti jätab meiega „Two-Headed Boy Pt 2“. No kuradi ilus laul on. Nagu kogu ülejäänud album, äratab see emotsioonid ning paneb mõtlema.

Muusika mõjub kõigile erinevalt ning see täidab meie eludes mitmesuguseid rolle. Neutral Milk Hotel võib ka suurepäraselt sobida igapäevaste tegevuste taustaks, aga kui otsid muusikast suuremat või väiksemat vaimset vapustust/raputust (valige ise sobivam), on just see õige album, mis mängima panna.

95/100




populaarsus.

  • 48 329 musi me blogile.