Posts Tagged ‘instrumental

01
nov.
10

Kno – Death Is Silent

Kno (of CunninLynguists) – Death Is Silent [2010]


Need on tüübid, kelle muusika ilmub oma albumi nimelises plaadifirmas. Nii Cunninlynguist-i kolmanda albumi kui ka nende asutatud plaadifirma nimeks on “A Piece of Strange”. Käesolev, põhiliselt instrumentaalidest koosnev, üllitis on ühtlasi nende plaadifirma kolmas väljalase. Kno-le on see juba mitmes album mille kallal ta on töödanud, kuid esimene mis on ilmunud tema nime all. Cunninlynguists-ide koduleht http://www.apieceofstrange.com on tumbrl-i konto kuhu ilmuvad tuuripildid. Viimati esinesid nad The Fox Theatre nimelises kontsertsaalis Boulder-is, Colorado osariigis. Boulder on Colorado osariigis sarnases suhtes pealinnaga nagu Eestis Tartu Tallinnaga. Boulderis on kohalik hip-hop skene (kultuuritootjate, -tarbijate ja -austajate), teadlaste ja boheemlaste kogunemispaik terves osariigis. Denver, nagu võib mõnes varasemas South Pargi osas täheldada, sisaldab endas seevastu suurimaid kohalikke pangandus-, tööstus- ja äriettevõtteid Colorado osariigis. CunninLynguists tuuritab mööda ülikoolilinnakuid ja osutab nimetissõrmega taeva poole, öeldes “Fight The Power” (tõlk. “võitle jõu/võimu/vägivalla vastu”).

toores, musikaalne, instrumentaalne, eksperimentaalne, alternatiivne, elektrooniline, põrandaalune
Nende esinemised on elavad nii palju kui nad suudavad instrumentaalpalade taustal lausuda mikrofoni riime ja panna oma häälega põrandal seisvad inimesed kaasa õõtsuma. Instrumentaalpalad on osaliselt tehtud muusikainstrumentidega. Ülejäänu on olemasolevate helide arvutis ümberorganiseerimise tulemus, mistõttu on helitaustades ka palju elektrooniliselt töödeldud/paljundatud inimhääle helisalvestisi, mis vahel ütlevad midagi inglise keeles ja vahel toimivad oma edastamisformaadi tõttu lisainstrumentidena.
Huvitavaima instrumentaali pooles hiilgab vihmasaju taustale mängitud muusikapala 1962. aastast. Ameerika bändi The Cascades aastal sisse lauldud ja legendaarseks muutunud samanimeline lugu Rhythm Of The Rain (tõlk. “vihma rütm”) saab Kno progressiivses produtseeringus rünkpilvede rütmile viitavad uued trummiseaded ja seratoniini mõjutavad heliefektid, mis teevad BMI nimekirjas üheksanda raadios ja televisioonis mängituima oldie tänapäeva noorele heli keeles arusaadavaks.
Slängisõnastik http://www.urbandictionary.com ütleb:
“[Oldies are pieces of c]lassic music originated specifically from the late 60’s to the early 80’s. Has the greatest sound liked by all ages and all colors. The most used music that the latest hip hop artists use for sampling. This music gives you a sense of feeling great and relaxed and loved every time you listen.” tõlkes:
Oldies-d on 60-ndate kuni 80-ndate muusika klassifikatsioon. Need on vanaaegsed lood, millel on parim kõla (mis meeldib) kõikidele vanuse- ja rahvusklassidele. Kõige hilisematema hip-hop artistide helisämpeldamiseks kõige enam kasutatud muusika(liik). See on muusika tekitab sinus suurt lõõgastumise ja armastuse tunnet iga kord kui sa seda kuulad.”
The Cascade esituses oli see nende populaarseim pala (just tänu raadio- ja telesõbralikkusele). Seda on hiljem taaaskasutanud ja esitanud nii palju bände ja muusikuid, et The Cascade pidi korduvalt tõestama, et see on tõepoolest nende kirjutatud ja kõige esimesena nende poolt esitatud lugu – nad avaldasid seda korduvalt ja mitmes erinevas riigis. Siin on neli juhuslikku kaanepilti sama loo avaldamisest erinevatel kordadel:

Kno räpib:
I’m storm chasin
And she’s an F-5 with a sex drive that’ll leave me tied to her bedside
Hurricane hips, stoppin all progression
Serotonin levels drop, tropical depression
She is my professor and I’ve been taught a lesson
That in the eye of the storm the pressures barometric
She knows I’m wary of her gameplan
But when she gambles she can count on me
I’m her Rain Man
Damn shame man, the fly stewardess
Mental turbulence, head off in the cumulus
Blamin the weather or whatever for her moodiness
My main star but I’m barely on her radar
And so my heart sinks – or the pain floats
I’m in a shitstorm, shoulda wore a raincoat
The clouds break and I can tell its over
Cus she’s my sunshine but I’m catchin melanoma.

Kno jagab seda lugu räpparitega
kellede nimedeks on Thee Tom Hardy ja Tunji.
Ta kasutab teaduslikke termineid. Näiteks:
cumulus – rünkpilv
progression – edasiminek, kasv, jada
ja serotonin – seratoniin ehk
meeleolu, und, söögiisu, mälu, õppimist
mõjutav aminohape kesknärvisüsteemis.
Räpib mitmetähenduslike sõnadega
metafooriliselt armastamist kui õppimist:
She is my professor and I’ve been taught a lesson
tõlk. “Ta on minu õppejõud ja mulle on antud õppetund”.
Intellektuaalne romantika põrandaaluses hip-hopis.

SputnikMusic-u arvustus:
Hooray. Kno finally decided to craft a solo album after being heavily petitioned by the loyal fan-base of his choicely named hip hop group; Cunninlynguists. It’s of no surprise that after last year’s terrific Strange Journey releases, the next hip hop album floating to the top from the Cunninlynguists moniker would kick ass. The producer, known for his grimy, rampant southern-style beats, is in full control, pouring a healthy amount of dissonance and acid-flaying synths into a darker, emotional venture into life and death. And for the first time since 2003’s SouthernUnderground, he’s picked up the mic again to deliver more witty, punchline rhymes. Fans of the group, throw your guns in the air, for Death is Silent brings this respected producer to new heights of turntabalism and lyrical dexterity. It is an effort that outshines the masterful albums that brought CL to fame, and stands to become among the top hip hop albums of the century.

Advertisements
17
juuni
09

Maybeshewill – Sing The Word Hope In Four-Part Harmony

Maybeshewill – Sing The Word Hope In Four-Part Harmony

Album

Album

Intelligentne (ja parajalt ühiskonnakriitiline) instrumentaalrokk.

Olen korra juba sellest grupist siin blogis juttu teinud, tookord sai suurima tähelepanu osaliseks kõigest üks lugu, pisikese viite andsin ka albumile, kus see lugu pesitses. Nüüd on neil väljas uus album, mis mitte mingil juhul eelmisele alla ei jää. On ehk veidike eelkäijast tugevamgi. :-)

Omasuguste bändide seas on Maybeshewill üks parimaid, vähemalt minu jaoks. Vahel on lihtsalt võrratu kuulata muusikat, mis laeb sind emotsioonidega eranditult vaid instrumentaalse poole abil. Nemad oskavad seda väga hästi teha, muusika kõlab ausalt, ei ole liiga ühenäoline (st. lood ei muutu igavaks, mitte nagu mõne teise postrokkbändi puhul, kus terve album on kui üks lugu, mis korduse peale pandud), lisaks vürtsitavad lugusid sügavad, mõtlemapanevad filmitsitaadid. Lood sellel albumil on energiast pulbitsevad, väga mitmekihilised ja huvitavad ent mitte laialivalguvad. Ahjaa, trackide nimed on samuti ägedad. Ja albumi kujundus.

Mina komistasin kõnealuse plaadi otsa sellel leheküljel.

Ja seda ka, et tegelikult on parim lugu Co-Conspirators, aga ma ei leidnud sellest korralikku videot. :-(

30
nov.
08

65daysofstatic – One Time For All Time

65daysofstatic esindab muusikastiili, mida nimetatakse post-rockiks. Või siis täpsemalt öeldes instrumentaalseks post-rockiks ja minu hinnangul on tegu oma stiili ühe parima ansambliga. Heli ehitatakse üles käredale kitarrile ja trummisämplitele, aga väga palju annavad ka juurde klahvpillid. 65dos on välja andnud 3 täispikka albumit, mina harutan nendest keskmise lahti.

Esimene lugu loob tänu klaverile, kajale ja särinale väga mõnusa, maagilise atmosfääri. Kui see lugu meeldib, tasub kindlasti edasi kuulata ja kui ei meeldi, tasub sellegipoolest edasi kuulata. Aa, ja loo nimi oli Drove Through Ghosts to Get Here.
Await Rescue on kiire, rütmikas, jõuline rada, vaikne-vali-vaikne ülesehitusega. Need sõnad kehtivad tegelikult kõikide lugude kohta sellel albumil.
23kid algab rahulikult nagu mingi vanade rokipeerude ballaad (ta kõlab sellest loomulikult paremini), aga loo areng on nagu graafikul kujutatud Eesti majanduse 10 viimast aastat ja enne lõppu saavutab ikka päris korraliku vägevuse. Ja lõppeb siis vaikselt.
Järgmine mainimist väärt lugu on Mean Low Water, mis on üldjoontes teistega sarnane, aga tema kõlapilt on siiski huvitavam ja pidevas muutuses.
Climbing On Roofs tekitab lõpus küll sellise tunde, nagu mingi dnb ässad oleks lavale lastud. Sarnasus Pendulumi viimase albumiga on vähemalt minu mitte-nii-asjatundliku kõrva jaoks olemas, kusjuures 65-poisid tulid sellega varem välja.
Radio Protector, albumi lõpulugu, on hea. Klaver, mida tänapäeva muusikas teenimatult vähe kasutatakse, on siin täiesti omal kohal. Väikesed kellukesed on ka kohal. Ja vahepeal külastab neid kitarr. Kordan, see on hea.

Oleks tahtnud albumil näha rohkem lugusid ning just isesuguseid lugusid. Praegu jäi paratamatult mulje, nagu vaataks karja kloonitud lambaid, kellele on lihtsalt erinevat värvi sokid jalga pandud. Aga meie õnneks on kloonitud ilusat lammast ning üldjoontes võib rahule jääda. Kui oleks lugusid eraldi kuulanud, hindaks veidike kõrgemini, aga kogu albumi eest saavad 65punktisajast.




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.