Posts Tagged ‘metal

09
apr.
09

Tool – 10 000 Days (2006)

Tool - 10 000 Days

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tool kuulub kindlasti minu lemmikbändide hulka. Ülim geniaalsus, ühendades endas 70ndate progressive rocki, alternatiivse metali, eksperimentaalmuusika ja mida kõike veel. Album 10 000 Days on pigem tunniajane meditatsioon, kui muusikateos. Eriti osav on muidugi trummar Danny Carey , keda ma ära kiita ei jõua, kuigi ka teised on väga andekad. Sellel albumil ei ole ühtegi halba lugu, isegi mitte ühtegi keskpärast lugu, vähemalt minu jaoks. Kui ma esimest korda olin kuulanud albumi otsast lõpuni kuulanud, olin ma täiesti teises olekus, dimensioonis. Soovitan väga soojalt kõigile.
Radade list:

  1. “Vicarious” – 7:06
  2. “Jambi” – 7:28
  3. “Wings for Marie (Part 1)” – 6:11
  4. “10,000 Days (Wings Part 2)” – 11:13
  5. “The Pot” – 6:21
  6. “Lipan Conjuring” – 1:11
  7. “Lost Keys (Blame Hofmann)” – 3:46
  8. “Rosetta Stoned” – 11:11
  9. “Intension” – 7:21
  10. “Right in Two” – 8:55
  11. “Viginti Tres” – 5:02

 Välja tooks siis kaks lugu, kuigi kõik oleks välja toomist väärt:

Right In Two (http://www.youtube.com/watch?v=TLjrD-oXkhA), mõnusalt rahulik,hea fiilinguga lugu, mis on mu lemmiklugu plaadilt.

Jambi (http://www.youtube.com/watch?v=rIT-FmENYLE), lugu mis näitab ka Tooli veidi karmimat poolt, üks kõvemaid introsid.

 

Hinne:

kindel 10/10

04
märts
09

Scale The Summit – Carving Desert Canyons

Scale The Summit - CDC

Tere! Esimene sissekanne.

Sooviksin tutvustada bändi Scale The Summit, nende viimase üllitise Carving Desert Canyons põhjal. Ansambel, sai alguse 2004. aastal ja nüüdseks sõlminud lepingu maailmakuulsa Prosthetic Records’iga, nende alt on ka lastud välja Carving Desert Canyons. Kõige huvitavam fakt kvartetti juures on aga fakt, et poisid viljelevad instrumentaalset muusikat. Just nii, vokaal puudub täielikult. Tõsiasi, et instrumentaalbänd on saanud Prosthetic Records’i alla, on juba piisav faktor klaviatuuri veits kulutada ja nende myspace’i lehelt paar lugu kuulata.

Igakord kui kuskilt kuulen, et tegu on instrumentaalbändiga, siis suhtun ettevaatlikult asjasse kuid olen pea alati huvitatud. Alalõpmata tekib küsimus, et miks siis vokaali pole, on siis tõesti nii impro või proge või keeruline või mis? Tõsi, peab tõdema, et selle ansambli puhul on asi suuresti proge maiguline, minu armas muusikamängimisprogramm andis stiiliks Prog Tech Metal. Tegu ei ole otsese metalmuusikaga ja õnneks ei esine ka mitmeminutilisi teemaarendusi ja muud muidu jahumist. Kõik tundub kuidagi hästi tasakaalus, lugude ülesehitus ei ole klassikaline ja ei ole ka uisapäisa tehtud. Meloodilisus on plaadi puhul märksõnaks, kuid tegu on ka kohe kindlasti ühe väga tehnilise bändiga. Leitud on hea tasakaal popilike ja karmimate käikude vahel. Kohati tulevad mängu ka madalaks häälestatud kuuekeelelised ja loomulikult kardaan, aga mitte nii palju, et kedagi eemale peletada. Soovitan kindlasti kõikidel vähemalt korra asi üle kuulata, kui meeldib siis väga hea, kui ei siis ei, päris taustamuusikaks asi vist ikkagi ei sobi kuid mine tea. Minu poolt igatahes kaks kätt püsti ja kiidusõnad teele.

Kui olete otsustanud tõsta pöidla suunaga üles selle bändi osas, siis kindlasti külastage nende ametliku netipoodi, kust saab ulmeodavalt nende Prosthetic Records’I debüüti kui ka eelmist LP’d Monument soetada. Nii noore bändi kohta on neil ka suhteliselt mehiselt särgidisaine.

8/10

http://www.myspace.com/scalethesummit

http://www.scalethesummit.com

27
veebr.
09

SikTh

Võtsin südameasjaks kirjutada ning avaldada postuumset respekti selle nüüdseks tegevuse lõpetanud ansambli vastu. Unustuse hõlma vajunud Inglise progresiiv-eksperimentaalmetallistid tegutsesid aastatel 2001-2008. Esimene reliis anti välja aastal 2002, milleks oli 3-rajaline EP Let the Transmitting Begin, teine EP-gi veel samal aastal How May I Help You?, mille nimiloo animeeritud muusikavideo saavutas edu MTV UK edetabelites, tõustes sealmail esikohale. Pidevas rotatsioonis oli laul ka muide MTV Asia playlistis. Gut Records lasi aastal 2003 välja bändi esikplaadi The Trees Are Dead and Dried Out & Wait For Something Wild. Plaat saavutas suurt edu, müües korralikke numbreid Ameerikas kui ka brittide seas. Plaadi jaoks tuuritati ka Killswitch Engage’i soojendusena Jaapanis ning astuti üles Download & Fuji Rock festivalidel. Album sisaldas ehk SikThi avalikkusele kõige tuntumat lugu Peep Show, mille videot saab näha siin. 2006. aastal nägi ilmavalgust teine kauamängiv Death of a Dead Day, oomenliku väljalaskekuupäevaga 06.06.06. Plaadilt leiab lood Bland Street Bloom, Part of the Friction ning Sanguine Seas of Bigotry, mis tabelitesse ei jõudnud, kuid suutsid saavutada cult-like staatuse lojaalsete fännide seas.

2007. aastal otsustasid bändist lahkuda mõlemad vokalistid, Mikee Goodman ning Justin Hill, põhjusteks kõrvalprojektid ning produtsenditööd. Et ei suudetud leida sobivaid asendusi ning kõigil härrastel olid käsil kõrvalprojektid , leiti parimaks viisiks lõpetada üleüldine tegevus. Kahju küll.

SikTh:
Mikee Goodman – vokaalid
Justin Hill – vokaalid
Dan “Loord” Foord – löökriistad
Dan Weller – kitarrid
Graham “Pin” Pinney – kitarrid
James Leach – basskitarr

Bland Street Bloom

26
veebr.
09

Lamb of God – Wrath (2009)

(Sony/BMG Music)

Vihased Richmondi kutid teevad seda, mida oskavad – viiendat korda.

Lamb of God on kahtlemata nooremapoolse ning modernsema raskemuusikasõbra Slayer. Raske, kiire, vihane ning peavoolu mööda suplev. Oma esimese albumiga, New American Gospel (2000), kinnitasid härrad kanda metalmaastikul. Nende järjekorras 4. album, Sacrament (2006), kandideeris Grammyle parima metalesituse eest (kes nende eest selle napsas, jätan teile välja uurida). Kindel see, et Lamb of God on saanud nautida edu vilju ning raskemuusika lipulaevastiku eesotsas nad tüürivad siiamaani. Ootuses suutsin kujutada ette vaid üht küsimärki selle kauamängiva ümber tiirlevat – kas suudab see kvintett maksimaalselt ponnistada välja enda viljadest kõik mahlad ning toimetada kuulaja kätesse üks tervik, nagu seda oli Sacrament või Ashes of the Wake?

Wrath, järjekorras viies LP, on oma kõlalt toorem, kohati agressiivsem ning tehnilisem, kui seda on olnud kõik varasemad üllitised. Oma kinnise rusikaga üritab LoG lüüa ikka samasse kohta – näkku. See album räägib läbi enda ikka sellest samast ängistusest, vihast ning pissed-off-at-the-world suhtumisest, mida mööda on tampinud mehed esimesest plaadist saadik. Wrath on jumalatallede siiani kahtlemata kõige universaalsem ning sügavaim album. Lüürikat sirvides pole muutunud frontman Randy Blythe’i irooniliselt kritiseeriv alatoon, kuigi sel korral on ta võtnud rohkem isikliku lähenemise kui Sacramentil. Pean mainima, et see album on suures osas trummar Chris Adleri töö, kelle ülesandeks on jällegi juhtida rongi, nimega Lamb of God.

Wrathi ajaks toodi pardale produtsent Josh Wilbur, kes on laenanud oma kõrva veel Atreyule, Hatebreedile ning Fuelile, ning viidi sisse tuntavad muudatused. Plaadi introlugu, instrumentaal The Passing, triivib Lamb of Godi soundist nii kaugele kui võimalik, arenedes akustilisest kitarrist välja masterofpuppetslike kitarriharmooniateni. Dünaamikaga on julgemalt eksperimenteeritud, mistõttu leiab plaadilt veel mitmeidki üllatusi. Loomulikult pole Lamb of God jätnud kõike juhuse ning katseeksitusmeetodi hoolde (olgugi, et see siin plaadil nii mitmelgi puhul õnnestub). Just seetõttu pole nad unustanud oma heavy-hitteri valemit. Just sellised lood on Set to Fail (plaadi esiksingel), Black Labelile saluteeriv Everything to Nothing ning vaieldamatult jalga tatsuma panev Contractor. Grace on kitarristide Mark Mortoni ning Willy Adleri tähetund haakuvate riffide ning soolodega ja 7-minutiline plaadi lõpplugu Reclamation võtab kantrivõtmes enda alla piltlikult öeldes kogu sita, sülje, higi ja pisarad.

Pinnuks silmas on aga mõningane fillerite rohkus plaadi peal, mis takistab plaati kuulamast kui terviklikku meistriteost. Võib-olla on riffid ära kulunud?

7/10

1. The Passing
2. In Your Words
3. Set To Fail
4. Contractor
5. Fake Messiah
6. Grace
7. Broken Hands
8. Dead Seeds
9. Everything To Nothing
10. Choke Sermon
11. Reclamation

————————————-

Set to Fail:




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.