Posts Tagged ‘metalcore

27
veebr.
09

SikTh

Võtsin südameasjaks kirjutada ning avaldada postuumset respekti selle nüüdseks tegevuse lõpetanud ansambli vastu. Unustuse hõlma vajunud Inglise progresiiv-eksperimentaalmetallistid tegutsesid aastatel 2001-2008. Esimene reliis anti välja aastal 2002, milleks oli 3-rajaline EP Let the Transmitting Begin, teine EP-gi veel samal aastal How May I Help You?, mille nimiloo animeeritud muusikavideo saavutas edu MTV UK edetabelites, tõustes sealmail esikohale. Pidevas rotatsioonis oli laul ka muide MTV Asia playlistis. Gut Records lasi aastal 2003 välja bändi esikplaadi The Trees Are Dead and Dried Out & Wait For Something Wild. Plaat saavutas suurt edu, müües korralikke numbreid Ameerikas kui ka brittide seas. Plaadi jaoks tuuritati ka Killswitch Engage’i soojendusena Jaapanis ning astuti üles Download & Fuji Rock festivalidel. Album sisaldas ehk SikThi avalikkusele kõige tuntumat lugu Peep Show, mille videot saab näha siin. 2006. aastal nägi ilmavalgust teine kauamängiv Death of a Dead Day, oomenliku väljalaskekuupäevaga 06.06.06. Plaadilt leiab lood Bland Street Bloom, Part of the Friction ning Sanguine Seas of Bigotry, mis tabelitesse ei jõudnud, kuid suutsid saavutada cult-like staatuse lojaalsete fännide seas.

2007. aastal otsustasid bändist lahkuda mõlemad vokalistid, Mikee Goodman ning Justin Hill, põhjusteks kõrvalprojektid ning produtsenditööd. Et ei suudetud leida sobivaid asendusi ning kõigil härrastel olid käsil kõrvalprojektid , leiti parimaks viisiks lõpetada üleüldine tegevus. Kahju küll.

SikTh:
Mikee Goodman – vokaalid
Justin Hill – vokaalid
Dan “Loord” Foord – löökriistad
Dan Weller – kitarrid
Graham “Pin” Pinney – kitarrid
James Leach – basskitarr

Bland Street Bloom

Advertisements
14
dets.
08

Still Haunts Me – Remains of Decay

4616537

Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis andis Still Haunts Me välja debüütplaadi, EP millel nimeks Remains of Decay. Helikandjal on viis lugu ning muusikastiiliks võiks panna metalcore/deathcore segu. Viimast vaid vokaalse poole pealt kohati. Üllatavalt kombel ei ole sellel albumil introt, mis on minu arvates positiivne, sest introd on igavad.

Esimeseks looks Sight For Direction mis algab toreda trummimänguga, kuid jääb kuni refräänini keskpäraseks. Viimane õnneks päästab selle loo, kidrariff on korduv, kuid meeldejääv ja refrään suht catchy. Järgneb üpris mõnna  breakdown natuke karmima vokaaliga, millega üsna pea ka lugu lõpeb.l_38d824df05504a8684b678628d1cc194

Nüüd aga albumi parim lugu – Decisive Moment. Kiire ja keevitav algus läheb  üsna pea läheb üle massiivseteks ja brutaalseks. Tohutult meenutab The Juliet Massacre’t. Väga mõnus. Seejärel metalcore element kicks in, ja jätkub kõik vanaviisi. Enne refrääni veel väike breakdown ja siis megahea  “…Where do we stand, At a crossroad leading to nowhere” Ülimalt kaasakiskuv, kui aus olla. See algus, see refrään ja ongi albumi parim lugu läbi. Nüüd saab vist kõik ainult allamäge minna.

Point Blank läheb lahti mingi kiunumisega, mis mulle üldse ei sobi. Nagu oleks pigsqueal aga nagu pole ka, nõrk. 0:30 bassi drop on ülimalt mega, tõsiselt kaif. Teise minuti keskpaigas saab vähe paremat vokaali tunda, kui seda oli alguses. Üldiselt siiski, SHM scream vokaal on igati korralik, mulle lihtsalt ei meeldi need “brutaalsuse” katsed, kuigi Decisive Momenti alguses on kõik väge vinge, ei teagi, miks see kõikide lugudega nii ei õnnestunud.

Mõnusalt algav Desert Of Empty Hearts, on EP neljandaks looks. Võib julgelt öelda et üks tugevamaid radu sellel teosel. Minuti teisel poolel algav sweet drumming ning hea vokaal teevad asja mõnusaks. Samas, 1:21..mis asi see on? Ma ei mõista. Käes on refrääni aeg! Mis on hea, väga hea.

Ja viimane Phrenetic on hea kuulata, aga ta pole meeldejääv.

Kaks head laulu viiest on EP kohta ikkagi hea tulemus. Kuid ikka kipun ma võrdlema neid teiste taoliste Eesti bändidega nagu TBR ja BS. Olgem ausad, elemente on neist mõlemast bändist tunda ka SHM loomingus. Võrdlusmomendil jääb kahjuks SHM alla, arenemisruumi on, ja seda vaid heas mõttes. SHM on lives siiski mulle meeldivam ja hingelähedasem. Kahju ka veidi, et Under Soil of Guilt’i albumil polnud, see oleks tugevad punktid ikkagi lisanud. Lisapunkte annab ka asjaolu, et bändil on oma sound. Kindlasti tasub ka ära märkida, et album-art on viis pluss! Mulle väga meeldib.

Album saab tugeva 5/10

01
dets.
08

Still Haunts Me plaadiesitluskontsert

Laupäeval toimus klubis Rockstars sellise bändi nagu Still Haunts Me debüütplaadi Remains of Decay esitluskontsert. Üles astusid veel ka Into Salvation ning Burn Still. Peale viimase nime kuulmist, oli päris kindel, et olin mineja. Ega ka Still Haunts Me halb pole. Kohale läksime varakult, tegime veel väikse piljardi Woodstockis, vahetasime riided, et oleks mugavam tantsupõrandal ning ostsime ära piletid. Pilet maksis 75.-, igaksjuhuks mainin ära, äkki kedagi huvitab. Ostsin EP ära ning sain ka autogrammid. Varsti arvatavasti ka kirjutan sellest albumist.
Esimene bänd, ehk siis Into Salvation, astus lavale veidi peale seitset vist. Lavaesine täitus nende fännidega ning ka ise jälgisin eemalt, mis muusikat nad siis teevad. Varem olin kuulanud paar korda nende mingit mp3’e. Esinemine oli igati tore, tõmbas rahvast natuke käima.  Jättis isiklikult veidi külmaks. Huvitav oli siiski kuulda, kuidas taas üks Eesti bänd pig squeale enda muusikas rakendada üritavad. Keskpärane.

img_9999_22-vi

Peale pooletunnist pausi hakkasid Burn Stilli poisid end lavale sättima. Seega ka mina lava ette ning juba esimese loo ajal panin jala tantsupõrandale ning püsisin seal kuni nende etteaste lõpuni. Midagi pole teha, Burn Still on Eesti deathcore tipp, hands down. Kolm esimest laulu olid mulle tundmatud, üks oli vist isegi BS’i uus laul. Igatahes peale vahepala tuli minujaoks õhtu tipplugu. Nimelt kaverdati Annotations of an Autopsy lugu Welcome to Sludge City. Laulu alguses kutsus Olev kõiki kes sõnu teavad laulu algust lavaette kaasa laulma. Ja nii kõlaski “SHE BLED FROM EVERY FUCKING HOLE” hordi suust mitmeid kordi järjest ning varsti järgnes ka Olevi brutaalne bree. Eepiline, see oli. Hetkel ma soovin tohutult, et keegi taibukas inimene, hea kaameraga, filmis seda laulu,  sest see oleks youtube’s “natuke”  vaatamisi saanud. Ülihea teostus.

img_9999_123-vi

Mäletan üleeelmisest suvest BS’i Waking the cadaveri laulu uusversiooni ja võin väita julgelt, et BS oskab kavereid teha ja seda väga hästi. Mängiti veel Burn Stilli kullafondi kuuluvat Sacrifice Fot Nothing’it, mille järgi tantsimine on üsna mõnus. Eelviimasel loona lauldi Still Haunts Me laulu Under Soil of Guilt kaverit. Oeh, eepiline, taaskord laul, mille ajal sai kaasa laulda, korduvalt – “Let iiiit beeee, ooopen your eyes…”. Haige, külmavärinad tulevad kõigele sellele mõeldes. Lisaloona tuli nende hetke värskeim purkilindistatud, kuid mitte-nii-väga-uus Decaying Consumer, mille ajal sai kasutada viimast võimalust selle bändi saatel, sel õhtul, tantsida. Kasutasime seda.

img_9999_73-vi
Kolmanda ja viimastena astusid lavale õhtu staarid – Still Haunts Me.
Lava ette kogunes tohutult inimesi, ma polnud siiani näinud ühelgi Eesti hardcore sisekontsertil sellist rahvamassi. Väike keldriruum oli tihedalt täidetud SHM fännidega ning selle muusika austajatega. Kohe alguses sai kuulda teist korda Under Soil of Guilt’i. Nende tund oli alanud.  Andsid nad pika, pea tunniajalise kontserti. Mille tipphetk oli minujaoks Burn Stilli Day of Darknessi kaver, mida viimased enam laivis ei mängi. Isegi BS’i poisid olid lavaees reivimas. Jällegi – hästi kaverdatud laul. Tuleb välja, et eestlased oskavad teiste laule mängida ja seda väga tasemel. Lauldi nii uusi kui vanu laule, kindlasti sai ära kuulda ka uue EP laulud. Tekkisid paar tehnilist tõrget, kuid need polnud kellegile häirivaks, õhtu läks edasi, nalja sai ning üsna pea keevitas taas hea muusika meie kõrvu.

img_9999_169-vi

Selliseid kontserte võiks rohkem olla, tõsiselt. See oli siiani parim nö hardcore kontsert Eestis minu jaoks ja seda ainult kodumaiste artistide eestvedamisel. Tõsiselt hea. Ruumi oleks võinud rohkem olla, ainuke miinus. Tahan veel.
9/10, Eepiline.

Pildid 1
Pildid 2
Suured tänud fotograafidele, kes seda imelist paradiisi jäädvustasid.

Bändid:

http://www.myspace.com/stillhauntsme

http://www.myspace.com/burnstill

http://www.myspace.com/intosalvation

27
nov.
08

These Broken Remains – No Forever After

215Mõtlesin, et kirjutaks millestki huvitavast, mis pärineb kodumaalt. TBR sobib selleks täiuslikult, kuna neil on juba nii mõnedki tegutsemisaastad seljataga. Ma ei hakka vikipeediat ka nüüd kopeerima, aga bänd tegutseb 2005. aastast ning on välja andnud ühe EP, millel nimeks No Forever After (2007). Muusikastiiliks on vana hea metalcore, kuid kes viimaseid livesid näinud, julgevad öelda, et see on muutumas deathcore poole. Igatahes on tegemist väga hea tantsubändiga, mille lived on tõeliselt mõnusad ning ma pole veel tühja lavaesist näinud. Kindlasti veel teeb asja rajumaks see, et lives ei kuule me puhast-vokaali, nagu seda räägitaval EP’l. Nii peabki.91b647ab114cf14bf3278847e0648b85

Enola Gay on introloona paljulubav ning mahedalt meloodiline. Aga mitte mulle, ma tahaks juba hoopi saada ning sujuvalt lähebki see pea minutiline lugu üle palaks, mis on üks parimaid. It Dosent A Mastermind To Spraypaint A Ceiling on laul mille ajal olen näinud tantsupõrandat täitumas. Hea tempo, kaasakiskuv meloodia, say no more. Refrään on täpselt selline nagu vaja, et rahvas seda kaasa karjuks. It doesn’t take…A Mastermind. Sellele järgev breakdown võiks küll olemata olla. Siiski, ei pea just geenius olema, et leida, kui hea see laul on. Kolmandana läheb peale Fears To Devour – selle albumi totaalne hitt? Jah, eelmine laul on hea lives, seda on ka Fears to Devour, kuid albumiperspektiivis on viimane hands down parim. Tervet lugu läbiv kidrariff ning vokaalne rütm viib meid ühel hetkel kohale kus saab vaid öelda There will be no kisses. Sellele järgnev hullus ning siis maharahustav clean vokaal teevad selle loo selleks, mis ta on. Järgmise loona hakkab väga rahustav ning meloodilisema näoga 200 Tons Of Patience. Iseenesest on lugu hea ning teeb albumit mitmekesisemaks.    Empire of Lies alustab kenasti tempo kogumisega, kordan, mis teeb TBR’ist hetke parima tantsubändi Eestis.  Selle laulu refrään on igatahes päris kindlasti kohe terve albumi parim, kui mitte Eesti-metalcore maastiku parim. Võibolla on asi minus, aga lihtsalt –  väga catchy.  Kuuendaks ja viimaseks looks on Chlorine For Our Gene Pool, mis algab sämpliga. Hea rütm, tempo. Albumiloona keskpärane, põrandal aga hea 4 minutiline võimlemisharjutus.

Võtaks selle asja kokku nii, et tegemist on Eesti metalcore parima reliisiga, siiani. Kuigi, mul mõttes üks bänd mille LP tahaks ära kuulata, enne kui sellise raudkindla väitega siin lagedale tuleks. Kui ma peaks leidma nüüd miinuseid selle albumi juures, siis kindlasti märgiks ära helikvaliteedi. Samas annab see TBR’ile selle “õige” hõngu ja saundi. Üldiselt siiski on tegemist hea ja ühtse albumiga. Patt on jätta see album kuulamata, olles eestlasest metalcore austaja.

7/10

TBR last.fm

TBR myspace




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.