Posts Tagged ‘mew

13
sept.
09

Mew – No More Stories…

no more stories

Uut albumit kuulates olin rohkem kui vaid positiivselt üllatunud. Eelmiseks albumiks oli ju ‘And The Glass Handed Kites’, mis oli ülimalt mõnus oma progressiivsuse ning süngusega. ‘No More Stories / Are Told Today / I’m Sorry / They Washed Away / No More Stories / The World Is Grey / I’m Tired / Let’s Wash Away’ on veidi positiivsema meeleolu ning sõnumiga. Veidi-veidi tantsulisem.

Fakt, et üks lugu läheb sujuvalt üle teiseks, on Mew puhul lõputult geniaalne.

Alustades looga New Terrain (mille tagurpidi kuulamine paljastab träki pealkirjaga Nervous) on juba aru saada, milliseks kogu album kujuneb — unelev ning ainulaadne.

Teiseks looks on ühtlasi albumi esimene singel Introducing Palace Players, mille video ma eelnevalt olen juba postitanud ning mis on isiklikult mu lemmikuim pala. Tavalisi lemmikuid leidub veel. Need kitarrikäigud on lihtsalt nii uudsed ning omal viisil valed, mis teevad need omakorda õigeks. (Nimetage mind lihtsalt veidrikuks.)
Loo refrään on meeletult catchy.

Beach on mõnus raadiosõbralik-hea tuju tekitamise-suvine träkk.

Järgmiseks järgmiseks on Repeaterbeater, mis ilmus teise singlina. Meeldivalt tempokas, lauldes suhetest. Ning sellele järgnevad rahulik vahepala + Silas The Magic Car, viimane on totaalne ballaad.

A Dream on omanäoline, sest vokaal kõlab nii vaikselt ja kaugelt, jättes tõesti unenäo mulje. Loo sõnadeks ongi albumi pealkiri.

Kui Hawaii vahele jätta, milles kasutatakse mitmeid erinevaid pille ja mis kõlab tõelise kompotina, algab Vaccine, mis on mõnus, huvitav lugu, ei oskagi kindlalt kirjeldada.

Edasised lood ei jätnud eriti sügavat muljet, aga ei saa öelda, et need halvad oleks — mitte üldse.

Albumi lõpetab Reprise ning see hääbub vaikselt vaikusesse..

7.7/10

Advertisements
26
aug.
09

mjäu.

Just eile tuli ametlikult välja Mew uus plaat pealkirjaga
‘No More Stories/Are Told Today/I’m Sorry/They Washed Away//No More Stories/The World Is Grey/I’m Tired/Let’s Wash Away’.

Luban, et teen selle albumi arvustuse õigepea ära, senimaani nautige aga esimest singlit:

07
dets.
08

Mew – And The Glass Handed Kites.

Mina isiklikult loeks Mew parimaks albumiks kahtlemata And The Glass Handed Kites’i. Mew näol on niigi tegu puhta geniaalsusega ja eriti veel sellel albumil, kus iga lugu algab eelmise lõpust,
ühesõnaga ütleks selle albumi kohta “mind-blowingly awesome progressive indie rock with lustrous vocals”.
Alguses ei saa eriti albumi meeleolule pihta, kuid paari looga on asi paigas, uskuge mind.
Esimesed neli lugu on rahulikumapoolsed, aga Apocalypso võtab küll tempo üles. Ja seda ägedate riffide ja nunnu bassiga. Paratamatult sama epic kui Russell Brandt oma oleku ja naljadega.
Sujuvalt läheb see üle loole Special, mis oli kõige esimene lugu, mida ma Mew ‘lt üldse kuulsin ja mis sundis mind nendega lähemalt tutvuma. Ja see lugu ON lihtsalt sõnulseletamatu ja sellest ei saa kunagi ära tüdineda, mul’ tundub.
Ja heade lugude tulv pole kaugeltki veel lõppenud, vaid pärast seda on The Zookeeper’s Boy, mis võib oma kõrge vokaalse refrääniga pahviks lüüa – jah, ta on mees.
Ma ei hakka küll järgnevaid lugusid eraldi välja tooma, aga te võite mu sõna kuulda võtta, kui ma ütlen, et need on siiski hämmastavad.
Sellel albumil oleks kui ahelsuitsetaja efekt – kui üht suitsu tõmbama hakkad, siis ei suuda enne lõpetada, kui pakk tühi on.
Ja nii ongi, nautige. Albumi kuulamine ei riku vähemalt te kopse.

8/10




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.