Posts Tagged ‘most beautiful sound a human being has ever made

30
sept.
09

Third Person Stealth: See on maagia!

Third-Person Stealth-iga tunnen ennast tugevalt. Sel lool on rääkida rohkem, kui, võiks öelda, et mitmel inimesel. Peale selle, et Baje (pildil vasemal, häälda kui “beež”) räägib selles loos väga sügava jutustuse sellest, kuidas pimedas elamine tekitab surma ületava vaimustuse valgustuse ees, on selles loos palju asju, mida praegugi peale sadu kuulamisi, pole mina jõudnud veel hoomata. Kuid mis selles loos on veel erakordset, on see meeleolu, mis on saavutatud suvalise kesk-20-nda sajandi popploo tükkideks võtmisel ja kokku panemisel nii, et lõpptulemus kõlavab nagu vabast tahtest sündinud trummilöökide ja ümber lõkke tantsides karglevate inimeste energiliste kaasa-hõigete (heeeijaheei-heejahei-hiii) harmooniline kooskõla. Kui panna vastavas meeleolus või mürgitatud seltskond omavahel sõbralikke inimesi selle looga tantsupõrandale või kasvõi ümber põleva lõkke, sünniks maagia. Mitte maagia nagu keegi tõmbab kuskilt midagi välja nii, et sa ei oleks seda oodanud; vaid maagia nagu sa hakkad elust mõtlema paremini, kui sa seda oled teinud seni.
Avastasin selle loo enda jaoks vähem, kui 24 tundi tagasi ja nende viimaste tundide jooksul, mis see lugu on olnud minu ühiselamutuba täitmas, on see muutnud minu elu rohkem, kui praegu suudaksin kuidagi kirjeldadagi.
See lugu on tantsitav ja kuulatav samaaegaselt. See ON maagia.

Tõmba ja kuula. Kuula sügavalt. Sisse-välja rütmis. Aitab see, kui kaasa õõtsud ja lased liikumisel end kontrollida kuni ka jalad hakkavad liikuma ja sa ei ole enam Sina, vaid tantsiv elusnukk, kellele keegi DJ Snafu (pildil paremal pool) on pakkunud tööriista ja sina ise oled vaid keegi kauge olend, kes kasutab seda (enda) keha liikuma panemiseks.
Selle looga kujutle end aega, mil polnud vahet, kas tegu oli maagia või teadusega – tulemus oli üks: nõiajaht.

Advertisements
26
aug.
09

mjäu.

Just eile tuli ametlikult välja Mew uus plaat pealkirjaga
‘No More Stories/Are Told Today/I’m Sorry/They Washed Away//No More Stories/The World Is Grey/I’m Tired/Let’s Wash Away’.

Luban, et teen selle albumi arvustuse õigepea ära, senimaani nautige aga esimest singlit:

25
nov.
08

Radiohead – Kid A

Kirjutanud kriitikute ning kuulajate poolt taevani kiidetud albumi, seisid Radioheadi mehed raske olukorra ees. Teist OK Computerit nad kirjutada ei saanud, (ega tahtnudki,) aga kogu maailma pilgud olid teravalt ning ülikõrgete ootustega neile suunatud, ning inimeste lootusi ei tohtinud ju petta. Lisame sellele veel bändis valitsenud sisepinged ning meeletust tuuritamisest tekkinud stressi ning saamegi äärmiselt ebasoodsa õhkkonna albumi loomiseks. Tutvustan siis seda albumit, mille nimeks sai Kid A, natukene lähemalt.
Esimene lugu on Everything In It’s Right Place, aga juba esimeste taktide ajal saame aru, et Radioheadi looming küll enam enda õigel kohal ei ole. Tegelikult on kõik täiesti valesti, selle albumiga tekkis täiesti uus maailm. Mõnele hardcore 93-97 perioodi Radioheadi fännile ei pruugi see sugugi meelida, aga vähegi avatud pea ja südamega muusikakuulajale on see puhas kuld. Hüpnotiseeriv kuld.
Kid A, albumi nimilugu jätkab sama rada pidi käimistt. Heli on enamjaolt elektrooniline, ning Yorke’i vokaal on täielikult moonutatud. Suhteliselt minimalistlik pala, ja seetõttu ehk veidike igavam, kui esimene.
The National Anthemi läbiv bassikäik on armas, aga eriti armas on Thom Yorke’i hääl segatuna tõelise puhkpillikaosega. Võib-olla kogu albumi üldise, arvutihäältele üles ehitatud stiiliga see siiski kokku ei lähe, aga las ta olla. Ilusatele on alati natuke rohkem lubatud.
How to Disappear Completely (And Never Be Found Again) on üks parimaid „appitahanomamõtetegasiiteemale“ lugu üldse. Maailmas.
Treefingers on sellele inimesele, kes juba magab, sest see suudab vist unenägusid mõjutada. Aga mina olin selle kuulamise hetkel täiesti ärkvel ning see oli äärmiselt igav.
„The big fish eat the little ones Not my problem give me some“ ehk Optimistic ehk Radioheadi versioon tänapäeva kapitalistliku maailma koledustest.
In Limbo on justkui ilusates värvides unenägu, aga sõnad siiski nii ilusad ei ole. „You’re living in a fantasy“ korrutatakse meile tuhat korda ja olgu see nii kaunilt pakitud, kui võimalik, tekitab see vähemalt minus kõhedust.
Nüüd siis albumi magusaim pala, üks Radioheadi ajaloo suurimaid õnnestumisi, Idioteque. Täiesti jumalik sooritus kogu bändi poolt, ülicatchy, ülihüpnotiseeriv ja ülimalt sõltuvusttekitav. See on nagu reis tulnukatemaale. Tulnukalaevas on ju igasugused helid, mida harilikult ei kuule, aga mis kindlalt peavad seal olema. Jah, nii see on.
Järgmised kaks lugu on sellised, mida enda 4-aastasele õele uinumiseks mängida. Morning Bell ja Motion Picture Soundtrack on väga ilusad lood, kuid kindlasti pole tegemist albumi säravaimate lugudega. Samas, viimasteks lauludeks sobivad need kenasti, see on nagu lõplik hüvastijätt.
Kid A võlus mind koheselt, sest lubab kujutlusvõimega nii palju mängida. Nemad annavad sulle põhja, vundamendi, ja sina laod sinna oma maailma. Võrratu. Selle albumiga viis Radiohead muusika, kui kunsti, uuele tasemele.

93/100

Idioteque:
http://www.youtube.com/watch?v=JBsLFNcnwGM




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.