Posts Tagged ‘post-hardcore

28
juuli
09

the vomiting winter.

Kes siis ei tahaks kuulda lugu, mis
The Fall of Troy oktoobris ilmuva plaadi peal on. :-)

Advertisements
13
juuli
09

Dance Gavin Dance – Happiness.

Ma mainisin küll kunagi, et Dance Gavin Dance’i parimaks albumiks oleks Downtown Battle Mountain, aga nende kõige uuemat kauamängivat kuulates leian siiski, et ka see nõuaks minupoolset tunnustamist.
Albumi pealkirjaks seega Happiness, järjekorra numbriks 3 ja lugusid sel’ 10.

See on märkimisväärne, et bänd, mille koosseis on nii mitmeid kordi muutunud, on suutnud jääda täiesti truuks oma saundile ning mitte läinud püüdma “midagi suuremat”, millega oleks kaasnenud samal ajal meinstriimiks muutumine.
Nad kõlavad nii õigesti, et miski ei peakski vist muutuma — sest see ei tüüta ära.
Ning samuti mainin ära, et tüübid on oma kolm albumit viimase kolme aasta jooksul ka välja andnud. Iga aasta kohta üks, vau. Tõepoolest väga edukas ja “viljakas” bänd.

dgd - happiness.

  1. Tree Village
  2. NASA
  3. I’m Down With Brown Town
  4. Carl Barker
  5. Happiness
  6. Self-Trepanation
  7. Strawberry Swisher Pt. 1
  8. Don’t Tell Dave
  9. Strawberry Swisher Pt. 2
  10. Power To The People

_____

Alustades loost Tree Village ning lõpetades Power To The People‘iga, on album täis DGD-le tüüpilist kõrvasõbralikku karjumist, mahedahäälset laulmist ning instrumentaalses mõistes geniaalseid meloodiaid.

Kui kõrvutada mõnd eelnevat DGD albumit Happiness’iga, siis on märgata, et viimane on mingil viisil lõbusam. Äkki seda nad taotlesidki albumi nimega — õnnelikkust ja rõõmu, mitte vaid post-hardcore’i scene’ile omalaadset süngust ning masendust.
Iga lugu sellelt kauamängivalt oleks kui omaette stoori, mida peab süvenenult kuulama, et mitte midagi kahe silma vahele jätta.
Ja kui ma mainisin, et lood oleks justkui positiivsemalt meelestatud, siis seda vaid ühe erandiga – siiski näitamaks, et bänd on võimeline ka sügavamate teemade “lahkamiseks” – ja seda albumi nimiloos, mis on ilmselgelt ja siiralt tunnetest ning armastusest.

Aga järgnevates lugudes on huumor ning mängulisus tagasi. Näiteks kasvõi träkis Strawberry Swisher Pt 1. laulab Kurt Travis:

Please, girl, stay,
don’t mind the clutter.
Get back in bed, yeah.
Mickey Mouse covers look good on your body.

Kokkuvõtteks: hea album on. Skaalal ühest kümneni annaks ma ühe ilusa 8.4

Ning ma loodan ja usun, et DGD pole oma šarmi veel niipea kaotamas.

07
dets.
08

Dance Gavin Dance – Downtown Battle Mountain.

dance-gavin-danceParatamatult DGD parim album, yessir. Catchy’de ja meelepäraste lugude osakaal on sellel albumil kõige suurem, kuigi bänd on iseenesest juba kuldaväärt.

Alguses ei pidanud ma neist eriti üldse lugu, kuna olin nii kinni Alexisonfire ‘s, aga.. kui tõsiselt süvenema ja kuulama hakkasin, avastasin, et peaaegu iga nende poolt loodud lugu on kuradi mahe. Ja ma ei liialda, pole liialdaja tüüpi.

Algab geniaalne vaimusünnitis ühe loo preview’ga, mis albumi lõpu poole välja kargab. Jätkub kummitamajääva And I Told Them I Invented Times New Roman ‘iga. Ning jah, paljude nende lugude pealkirjad on pikad. Pikad, aga ägedad.

Strawberry Andre on midagi veidi teistsugust, huvitava refräänirütmiga, näiteks.

Järgmine nunnudus, mis mainimist vääriks, oleks vist The Backwards Pumpkin Song, kuna see lugu suudab põhimõtteliselt iga 20 sekundi tagant üllatuda. Väga progressiivse roki laadne.

Eelviimaseks looks on Surprise! I’m From Cuba. Everyone Has One Brain, mis oleks nagu lihtsalt hüpnotiseeriv. Kuulad korra, kuulad kaks ja see haarab sind vorteksisse.

Album lõpeb rahulikuma tooniga, mis laseb kõigel sellel post-hardkooritsemisel vajuda ja mõjuda.

8.5/10, tšau.

07
dets.
08

Alexisonfire – Watch Out!

alexisonfireIgaüks, kes väidab, et Alexisonfire on vana trend, see.. ütleme nii, et tal on pooleldi õigus. Nii umbes 54%. Aga need ülejäänud 46% ütlevad, et Alexisonfire on surematu väärtusega ja neid ei unustata eal. Ja ma kaaldun olema ka just selle 46% seas.

Ja neil tüüpidel on 2009. aasta mais uus album tulemas. Ja ma olen ootusest suremas.

Aga mis neis siis erilist on?

Ma räägin veidi.

Viimati tuli neil midagi uut välja aastal 2006. Juba ammu, eks ole. Aga ka see polnud nende tipp, minu arvates. Kui minult küsida, ütleks, et just Watch Out! on nende parim album siiamaani, hoolimata mõnest kohutavalt vapustavast hitist self-titled’i pealt a la Waterwings ja Little Girls Pointing And Laughing. Aga aitab se’st.

Watch Out! on midagi erilist. Clean vokaal ja scream kohad on nii fucking hästi sümbioosis, et ise ka ei usu. Ja ärge tulge ütlema, et taolistel post-hardcore bändidel on kõik lood samasugused. Ma paneks teile kõndides jala ette, kui nii Alex~’i kohta ütlema tulete.

Album hakkab pihta hästi ja lõpeb samamoodi, vastavalt lugudega Accidents ja Happiness By The Kilowatt. Viimane neist on meeliülendavalt catchy ka veel.

Kõik, mis alguse ja lõpu vahele täpsemalt jääb, on raske kirjeldada. Oskan vaid öelda, et neil on kuradima hea bändikoosseis.
7.4/10 lõppkokkuvõtteks. Over and out.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.