Posts Tagged ‘post-rock

10
aug.
09

65daysofstatic – the distant and mechanised glow of eastern european dance parties

2007 aastal andis 65dos välja albumi The Destruction of Small Ideas. Sel albumil oli ka lugu The Distant and Mechanised Glow of Eastern European Dance Parties, mille kaks remixi ja lisaks neile veel 2 b-poole lugu anti eelmisel aastal 17 minutilise EP kujul välja.

Kunagi oli 65dos lihtsalt harilik post-rock bänd, mille kõla ilmestasid energiline ning kõrge müraleveliga kitarr ning kiire ja jõuline trumm. Praeguseks on lisandunud väga palju elektroonilisi elemente. Ma ei nimetakski neid enam postrokkariteks, see on juba elektro. Ja veel kuradi hea elektro. Nende 3 stuudioalbumit on kõik tasemel, aga kõnealune EP on lihtsalt fantastiline.

See on kui unenägu, millest ei suuda end lahti rebida. Esimesest minutist alates on kuulaja muusika külge aheldatud. Kui Dance Parties EP oleks digimon, oleks ta kohe kindlasti Skullgreymon. Kurjakuulutava välimusega ülitugev võitleja.

Ma tahaksin neid nelja lugu kõikjal kuulata. Ma tahan nendega pidutseda, ma tahan nende taustal hommikujooksu joosta, ma tahan neid kuulates magama jääda.

Kes vähegi elektroonikat muusika puhul talub, on kohustatud oma elust 17 minutit 65daysofstaticule pühendama.

Mina sain enda eksemplari siit:

http://rapidshare.com/files/177632388/danceparties.rar
pass: soundwatching.blogspot.com

Advertisements
30
nov.
08

65daysofstatic – One Time For All Time

65daysofstatic esindab muusikastiili, mida nimetatakse post-rockiks. Või siis täpsemalt öeldes instrumentaalseks post-rockiks ja minu hinnangul on tegu oma stiili ühe parima ansambliga. Heli ehitatakse üles käredale kitarrile ja trummisämplitele, aga väga palju annavad ka juurde klahvpillid. 65dos on välja andnud 3 täispikka albumit, mina harutan nendest keskmise lahti.

Esimene lugu loob tänu klaverile, kajale ja särinale väga mõnusa, maagilise atmosfääri. Kui see lugu meeldib, tasub kindlasti edasi kuulata ja kui ei meeldi, tasub sellegipoolest edasi kuulata. Aa, ja loo nimi oli Drove Through Ghosts to Get Here.
Await Rescue on kiire, rütmikas, jõuline rada, vaikne-vali-vaikne ülesehitusega. Need sõnad kehtivad tegelikult kõikide lugude kohta sellel albumil.
23kid algab rahulikult nagu mingi vanade rokipeerude ballaad (ta kõlab sellest loomulikult paremini), aga loo areng on nagu graafikul kujutatud Eesti majanduse 10 viimast aastat ja enne lõppu saavutab ikka päris korraliku vägevuse. Ja lõppeb siis vaikselt.
Järgmine mainimist väärt lugu on Mean Low Water, mis on üldjoontes teistega sarnane, aga tema kõlapilt on siiski huvitavam ja pidevas muutuses.
Climbing On Roofs tekitab lõpus küll sellise tunde, nagu mingi dnb ässad oleks lavale lastud. Sarnasus Pendulumi viimase albumiga on vähemalt minu mitte-nii-asjatundliku kõrva jaoks olemas, kusjuures 65-poisid tulid sellega varem välja.
Radio Protector, albumi lõpulugu, on hea. Klaver, mida tänapäeva muusikas teenimatult vähe kasutatakse, on siin täiesti omal kohal. Väikesed kellukesed on ka kohal. Ja vahepeal külastab neid kitarr. Kordan, see on hea.

Oleks tahtnud albumil näha rohkem lugusid ning just isesuguseid lugusid. Praegu jäi paratamatult mulje, nagu vaataks karja kloonitud lambaid, kellele on lihtsalt erinevat värvi sokid jalga pandud. Aga meie õnneks on kloonitud ilusat lammast ning üldjoontes võib rahule jääda. Kui oleks lugusid eraldi kuulanud, hindaks veidike kõrgemini, aga kogu albumi eest saavad 65punktisajast.




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.