Posts Tagged ‘pure awesomeness

13
sept.
09

tonight, tonight.

Aga kes siis 1996. aastal kuus MTV videoauhinda võitnud The Smashing Pumpkins’i lugu ei teaks. :-)

Advertisements
02
aug.
09

block partey.

10. augustil antakse välja uus Bloc Party singel pealkirjaga One More Chance.
Nimiloo video on aga juba juulikuust saadik juutuubis rippunud. : >

13
dets.
08

The Fall of Troy – Doppelgänger.

Album, mis on täis kuldaväärt The Fall of Troy lugusid. Jah, see on Doppelgänger.

Kohutav. Lihtsalt kohutav. Kõik lood, mis plaadilt järjest tulevad, on väga head ja lihtsalt peavad meeldima. Crazy ‘d riffid ja mõnus vokaal ei vea neid kunagi alt.

Ainuke singel oli FCPREMIX, mida saatis hull menu, olles nii mõnegi mängu soundtrackiks.

Ja mis ma ikka öelda oskan, ma ei oska ühtki lugu spetsiifiliselt esile tuuagi, kuna see oleks teiste solvamine. Kui siis äkki Act One, Scene One, mis pole nii tempokas lugu kui mõni teine, aga tõmbaks peo käima küll. Eriti oma catchy refrääniga.

Mouths Like Sidewinder Missiles oleks veel üks, mida esile võiks tuua, just oma riffi poolest.

Erak on lihtsalt armastusväärne, nii vokaalselt kui musikaalselt.

Ja palade kaootilisuses peitub geniaalsus. Ja loode sõnumitega tahaks magada.

Ah, kuulake ise, mina annan 10/10 punkti.

07
dets.
08

Mew – And The Glass Handed Kites.

Mina isiklikult loeks Mew parimaks albumiks kahtlemata And The Glass Handed Kites’i. Mew näol on niigi tegu puhta geniaalsusega ja eriti veel sellel albumil, kus iga lugu algab eelmise lõpust,
ühesõnaga ütleks selle albumi kohta “mind-blowingly awesome progressive indie rock with lustrous vocals”.
Alguses ei saa eriti albumi meeleolule pihta, kuid paari looga on asi paigas, uskuge mind.
Esimesed neli lugu on rahulikumapoolsed, aga Apocalypso võtab küll tempo üles. Ja seda ägedate riffide ja nunnu bassiga. Paratamatult sama epic kui Russell Brandt oma oleku ja naljadega.
Sujuvalt läheb see üle loole Special, mis oli kõige esimene lugu, mida ma Mew ‘lt üldse kuulsin ja mis sundis mind nendega lähemalt tutvuma. Ja see lugu ON lihtsalt sõnulseletamatu ja sellest ei saa kunagi ära tüdineda, mul’ tundub.
Ja heade lugude tulv pole kaugeltki veel lõppenud, vaid pärast seda on The Zookeeper’s Boy, mis võib oma kõrge vokaalse refrääniga pahviks lüüa – jah, ta on mees.
Ma ei hakka küll järgnevaid lugusid eraldi välja tooma, aga te võite mu sõna kuulda võtta, kui ma ütlen, et need on siiski hämmastavad.
Sellel albumil oleks kui ahelsuitsetaja efekt – kui üht suitsu tõmbama hakkad, siis ei suuda enne lõpetada, kui pakk tühi on.
Ja nii ongi, nautige. Albumi kuulamine ei riku vähemalt te kopse.

8/10

23
nov.
08

iamerror – Trout Yogurt.

18 minutit nintendocore’i, ohjaa!

trout yogurt

Algab kogu ilutulestik looga Main Screen Turn On. Väga sümpaatne lugu ja ma ei valeta. Instrumentaalne, ilma vokaalita, rahulik ja seda kuulates ei oskaks küll aimata, mis sind ees ootab. Väga õnnestunud albumi alguse lugu.

Järgmiseks Forest of Fellatio, mis on üks mu lemmiklugudest üldse neilt. Meloodia on väga catchy ja see scream ei häiri absoluutselt. Kahju ainult, et sõnadest aru pole saada, aga see on põhimõtteliselt iga looga nii. :D

Snap Kracko Pop. Algab hästi, aga pärast esimest minutit hakkab kuidagi tüütavaks muutuma. Ja siis lõpeb järsku.

Ohohohoo, Do A Br00tal Roll. Üks mahedamaid lugusid albumilt. Esimesed 37 sekundit on vägagi nauditavad koos oma instrumentaalkäikudega, siis läheb aga karmimaks.

Pealkirja Jeffree Star Road nähes hakkasin kohe muigama, sest ei osanud oodata, kas see on mõnitav või ülistav. Millegi tõttu ootasin ja lootsin, et oleks mõnitav. Lugu ise on aga tegelikult pettumuseks vokaalita ja hästi rahulik, meenutades mingi rnb loo algust.

Metapod Probably Kicked Your Ass When You Were A Kid on vastandiks eelmisele loole – hästi vali ja kohutavalt kiire. Praktiliselt melooditu ja lõpeb täiesti ootamatult.

Müstiline K.K. DGAF. Ja müstiline igas mõttes.

The Iceclops Cometh on taaskord midagi uut võrreldes eelnevatega. Loo keskel on nagu midagi electrotaolist, mida ei oskakski täpselt defineerida. Hea lugu siiski, eksju.

Geniaalseima pealkirjaga lugu mitte vaid sellelt albumilt, vaid.. üldse? The Reason We Vomit Is To Show How Dedicated We Are To Weight Loss algab mingi naise monoloogiga.

I’ve looked at these women, these.. perfect, beautiful.. just unbelievable skinny women. I just couldn’t.. ahh, I couldn’t understand why I didn’t look like them. I.. I just didn’t get it so, umm.. so I.. I became.. more..

..bulimic. (You can read minds)

Paneb mõtlema. Ja siis hakkab “raiumine” pihta, mida saab mõne looga võrreldes juba liiga tavaliseks isegi  pidada.

Kümnes lugu ja Fuck Your Sanctuary, I’m Heading For A Bomb Shelter. Albumi üks pikimatest lugudest, ei jää aga kahjuks millegagi meelde.

Ja ongi viimane. Ja pealkirjaks HP/MP Restored… But No Taco Bell In Sight. Ja vokalist teeb huvitavat scream’i. Ja alates 1:15 läheb huvitavamaks.

Ning nii kiiresti need lood läksidki. Keda huvitab, võib kuulata.

Minule, kui nintendocore’i fännile istus iamerror perfektselt, seega ka 8.9/10




populaarsus.

  • 48,032 musi me blogile.