Posts Tagged ‘radiohead

11
aug.
09

Radiohead, jälle

Harry Patch (In Memory Of)

“i am the only one that got through
the others died where ever they fell
it was an ambush
they came up from all sides
give your leaders each a gun and then let them fight it out themselves
i’ve seen devils coming up from the ground
i’ve seen hell upon this earth
the next will be chemical but they will never learn”

Recently the last remaining UK veteran of the 1st world war Harry Patch died at the age of 111.
I had heard a very emotional interview with him a few years ago on the Today program on Radio4.
The way he talked about war had a profound effect on me.
It became the inspiration for a song that we happened to record a few weeks before his death.
It was done live in an abbey. The strings were arranged by Jonny.
I very much hope the song does justice to his memory as the last survivor.

It would be very easy for our generation to forget the true horror of war, without the likes of Harry to remind us.
I hope we do not forget.

As Harry himself said
“Irrespective of the uniforms we wore, we were all victims”.

This morning the Today program played the song for the first time and now it is available to download from our website.

Please click here to download.

The proceeds of this song will go to the British Legion.

To peace and understanding.

Thom

Youtuubist saab kah kuulata

11
juuli
09

Tere Lauri!

Ilus väike video.

03
dets.
08

Radiohead – Amnesiac

Aasta varem ilmavalgust näinud Kid A lugudega lindistati veel suur hulk teoseid ja need anti välja Amnesiaci nime all. Kõigepealt tahan kindlasti mainida, et tegu ei ole pelgalt ülejääkidega, mida esimese albumi vääriliseks ei peetud. Sugugi mitte. Lähemalt tundma õppides on see album vaat et oma vanemast vennast paremgi. Aga nagu ma juba ütlesin tuleb enne seda albumit tundma õppida ja see on üpriski keeruliseks tehtud. Lood võivad tunduda liialt minimalistlikud, või siis lihtsalt igavad. Samas, ega Mona Lisat vaadates ka inimene kohe põnevusest püksi s*tu (oleneb inimesest muidugi, ei taha kedagi solvata), aga lähemalt uurima hakates leiame sellest nüansse, mida algul oodata ei osanud.

“None of us played that much guitar on these records. Suddenly we were presented with the opportunity and the freedom to approach the music the way Massive Attack does: as a collective, working on sounds, rather than with each person in the band playing a prescribed role. It was quite hard work for us to adjust to the fact that some of us might not necessarily be playing our usual instrument on a track, or even playing any instrument at all. Once you get over your insecurities, then it’s great.”

Kuidas oleks kõige parem Amnesiaci kuulama hakata? Algatuseks tuleks end Kid A’ga tuttavaks teha. Kindlasti on vaja rahulikku keskkonda, võimalusel kõrvaklappe, et väikseimgi detail kaduma ei läheks, ja aega, et saaks ajudega muusikat kuulata. Kõik see kõlab nagu tohutu ajaraisk, me tahame ju lihtsalt muusikat kuulata. Aga see ei ole ajaraisk, kogu suur töö saab mingil hetkel tasutud ning siis on võimalik kuulda ja tunda midagi, mis ületab ootusi suure kaarega ning võib muuta meie ettekujutust muusikast.
Ma ei kavatse kõiki lugusid üksikasjalikult arvustada. Lood mõjuvad kõigile erinevalt, toovad esile vanu mälestusi, panevad unistama kaugeleulatuvaid unistusi. Räägin natuke üldilmest ning siis igaüks võib oma kõrvaga lähemalt uurida.

Mitte paljud artistid julgevad enda firmasaundist midagi erinevat toota. Radiohead on selles osas ebareeglipärane. Nii kaugeleulatuvat eksperimenteerimist ei osanud vist keegi oodata. Staadionirokkaritest pole enam midagi järel. Kõnealused lood ei olegi esinemiseks kirjutatud. Nad on stuudios valmis tehtud ning tunnevad seal end väga mugavalt. Suur osa helidest on niisiis elektroonilise päritoluga, kõigest Knives Outis võib ära tunda üheksakümnendate bändimalli järgimist, kus on laval kitarr, bass ning trummid. Mujal on vaid elektrooniline müra (selle parimas mõttes) millele tulevad vahel kõrvale harilikud instrumendid. Sellest elektroonilisest mürast võib vist natuke pikemalt rääkida. Mina olen sealt leidnud inimeste naeru, jutuajamised, kõrvaltoas mängiva teleri hääled, rohutirtsude sahistamise, kusagil tehases lindistatud masinate müra, vaalade omavahelise sõnumiteedastuse, kummitustelossi läbinud tuulehoo. Oeh, hullumeelne. Hullult äge. Yorke’i hääl on kohati tundmatuseni moonutatud (vt Pulk/Pull Revolving Doors), aga see on hea nagu alati. Depressiivne nagu alati. Kogu album käib üpriski tumedaid radu pidi. Mis ei ole halb.
Yorke pöörab ka sel albumil sõnadele rohkem tähelepanu kui Nickelbacki Chad Kroeger, selles osas pole mul mingeid etteheiteid. Üldiselt jääb lugude tähendus lahtiseks, me ei saa vist kunagi teada mida ta ise nende all mõelnud on, aga kõik nad annavad võimaluse mõtisklemiseks ning enesega sidumiseks.

Ma ei tahaks öelda, et tegemist on täiusliku albumiga, aga sellele ollakse väga ligidal. Jah.

94/100

25
nov.
08

Radiohead – Kid A

Kirjutanud kriitikute ning kuulajate poolt taevani kiidetud albumi, seisid Radioheadi mehed raske olukorra ees. Teist OK Computerit nad kirjutada ei saanud, (ega tahtnudki,) aga kogu maailma pilgud olid teravalt ning ülikõrgete ootustega neile suunatud, ning inimeste lootusi ei tohtinud ju petta. Lisame sellele veel bändis valitsenud sisepinged ning meeletust tuuritamisest tekkinud stressi ning saamegi äärmiselt ebasoodsa õhkkonna albumi loomiseks. Tutvustan siis seda albumit, mille nimeks sai Kid A, natukene lähemalt.
Esimene lugu on Everything In It’s Right Place, aga juba esimeste taktide ajal saame aru, et Radioheadi looming küll enam enda õigel kohal ei ole. Tegelikult on kõik täiesti valesti, selle albumiga tekkis täiesti uus maailm. Mõnele hardcore 93-97 perioodi Radioheadi fännile ei pruugi see sugugi meelida, aga vähegi avatud pea ja südamega muusikakuulajale on see puhas kuld. Hüpnotiseeriv kuld.
Kid A, albumi nimilugu jätkab sama rada pidi käimistt. Heli on enamjaolt elektrooniline, ning Yorke’i vokaal on täielikult moonutatud. Suhteliselt minimalistlik pala, ja seetõttu ehk veidike igavam, kui esimene.
The National Anthemi läbiv bassikäik on armas, aga eriti armas on Thom Yorke’i hääl segatuna tõelise puhkpillikaosega. Võib-olla kogu albumi üldise, arvutihäältele üles ehitatud stiiliga see siiski kokku ei lähe, aga las ta olla. Ilusatele on alati natuke rohkem lubatud.
How to Disappear Completely (And Never Be Found Again) on üks parimaid „appitahanomamõtetegasiiteemale“ lugu üldse. Maailmas.
Treefingers on sellele inimesele, kes juba magab, sest see suudab vist unenägusid mõjutada. Aga mina olin selle kuulamise hetkel täiesti ärkvel ning see oli äärmiselt igav.
„The big fish eat the little ones Not my problem give me some“ ehk Optimistic ehk Radioheadi versioon tänapäeva kapitalistliku maailma koledustest.
In Limbo on justkui ilusates värvides unenägu, aga sõnad siiski nii ilusad ei ole. „You’re living in a fantasy“ korrutatakse meile tuhat korda ja olgu see nii kaunilt pakitud, kui võimalik, tekitab see vähemalt minus kõhedust.
Nüüd siis albumi magusaim pala, üks Radioheadi ajaloo suurimaid õnnestumisi, Idioteque. Täiesti jumalik sooritus kogu bändi poolt, ülicatchy, ülihüpnotiseeriv ja ülimalt sõltuvusttekitav. See on nagu reis tulnukatemaale. Tulnukalaevas on ju igasugused helid, mida harilikult ei kuule, aga mis kindlalt peavad seal olema. Jah, nii see on.
Järgmised kaks lugu on sellised, mida enda 4-aastasele õele uinumiseks mängida. Morning Bell ja Motion Picture Soundtrack on väga ilusad lood, kuid kindlasti pole tegemist albumi säravaimate lugudega. Samas, viimasteks lauludeks sobivad need kenasti, see on nagu lõplik hüvastijätt.
Kid A võlus mind koheselt, sest lubab kujutlusvõimega nii palju mängida. Nemad annavad sulle põhja, vundamendi, ja sina laod sinna oma maailma. Võrratu. Selle albumiga viis Radiohead muusika, kui kunsti, uuele tasemele.

93/100

Idioteque:
http://www.youtube.com/watch?v=JBsLFNcnwGM




populaarsus.

  • 48,018 musi me blogile.