Posts Tagged ‘rock

19
sept.
09

We Are Tokyo – Colour Blind.

Kurb näha, kui mõnel väga heal bändil on olemas last.fm’i sõnul vaid ~150 kuulajat.
Nagu öeldakse, enamusel on alati võimu ja nii jäävadki peale juba ammuilma tuntud mainstream bändid.

Huvi korral — Bright Lights EP on siin.

// band blog.

Advertisements
13
juuli
09

vihma kallab.

Ma pole väga ammu midagi soovitanud, seega parandan nüüd selle vea.

Mida ma siis soovitan?
-Bändi?
-Lugu?
-Kogumikku?

Vastuseks esimene variant ning bändi nimeks Neufvoin.
Üpriski pentsik teine, aga samas ka piisavalt omapärane, et olla meeldejääv.

Tegu siis meie endi põhjanaabrite – soomlaste – bändiga, kes endi sõnul viljelevad indirokki. Ja üpris nii see kõlab ka.
Võib küll öelda, et asi sarnaneks justkui Cursive’ile, aga ma parem ei hakka poistele toikaid kodaratesse loopima.

Praegusel hetkel on neilt võimalik kuulata üht kuueloolist EP-d, aga loodetavasti asi tulevikus vaid sellega ei piirdu.

robokop EP

Kuna youtube’ist nende lugusid leida ei õnnestu, ei saa ma seda postitust heade näidetega küllastada, kahju küll.
Aga kuulake-vaadake ise, kui vähegi huvi on. :-)

myspace. // robokop.

Tip: nende seniseks parimaks looks pean ma Rat Race‘i.

27
veebr.
09

Queens of the Stone Age

Queens of the Stone Age, tuntud kui ka QotSA on Kalifornia hard rock bänd, mis on tegutsenud tänaseks juba üle 12 aasta.  Üle aastate on olnud QotSAs ~34 liiget, sealhulgas Joshua Homme, kes on vokalist, kitarrist kui ka selle algne looja.  Alguses pandi bändi nimeks Gamma Ray, kuid mingi saksa power metal bänd oli neid ähvardanud kohtuga, kuna see oli võetud. Peale seda oli produtsent neile väitnud, et nad näevad välja nagu Queens of the Stone Age ja nimeks see võetigi. Kings of the Stone Age oleks olnud liiga macho.

The only element of the audience I want to get rid of is the shirtless, sweaty, maxi-mullet jock dudes. We want sex to bleed into the music. At our shows, we want to see half boys and half girls in a utopian world, dancing and drinking.

Queens of the Stone Age on praeguseks välja lasknud 5 plaati, kuunda informatsiooni pole veel avalikustatud. Kõik olemasolevad albumid on minu arust väga head:

Välja lastud Album
September 22, 1998 Queens of the Stone Age
June 6, 2000 Rated R
August 27, 2002 Songs for the Deaf
March 22, 2005 Lullabies to Paralyze
June 12, 2007 Era Vulgaris

Isegi, kui ma polnud esimese albumiga eriti tuttav, nüüd blogi tegemisel uuesti kuulates sain aru, et sellegi 11 träkki on väga catchy’d ja head. Siin kohal tooks välja loo You Would Know.

Rated R plaat on aga midagi sootuks erinevat ning isegi veel parem. Väga hästi tuleb välja see, mida iseloomustab QotSAt vägagi edukalt: sõnad. Need on tihti naljakad või iroonilised, vahel ka tõsisemad. Sellele albumile on tohutult juurde annud oma vokaalide kui ka basskitarrioskusega Nick Oliveri, kelle hääletoon on üsna muhe. Hea näide tema hääle võimsusest on Quick and to the Pointless. Väga erilise maigu annab albumile juurde Lightning Song, mida mul teile hetkel kuulata lasta ei ole.

Kolmas plaat, Songs for the Deaf on omakorda parem, kui Rated R. See on elavam ning sisaldab huvitavaid vahepalasid/hääli lugude vahel. On ka täiesti ehtne The Real Song for the Deaf, mis üllatavalt on isegi kuulatav. Sellel albumil on neilt minu jaoks ühed parimad lood:  You Think I Ain’t Worth a Dollar, But I Feel Like a Millionaire ja Go with the Flow. Viimane neist on videoga, mis näeb lihtsalt ülihea välja, kuid tänu autorikaitseseadustele ei saa ma korralikke videosid teiega jagada. Träkklistingus on ka teisi häid lugusid, näiteks nagu enamustele tuntud No One Knows.

Praeguseks eelviimane album, nimega Lullabies to Paralyze on koos viimase albumi Era Vulgarisega samal tasemel kolmanda plaadiga, kuna nad on lihtsalt kõik nii erinevad üksteiset.  Lullabies to Paralyze olen ma kõige rohkem kuulanud. Plaat algab vägagi võimsate lugudega näiteks nagu Medication, jõudes kõigile jälle tuntud hitini In My Head, millele järgneb minu üks lemmikutest Little Sister. Kusjuures, selle plaadi enamuste lugude tempo on pisut aeglasem, kui varasematel plaatidel, kuid ma ikkagi armastan seda sama palju, kui teisi, sest QotSA geniaalsus säilib. Üks aeglasematest lugudest on The Blood is Love mida ma olen korduvalt kuulanud selle sügavuse tõttu. Siin pole enam Nick Oliveri oma vokaali kuhugi kahjuks panustanud.

Viimane album, Era Vulgaris, erineb väga palju eelmistest. Üks tuntuim lugu on küll Sick, Sick, Sick, millel on suhteliselt jälk video,  kuid minu jaoks üks parimaid träkke plaadil peale 3’s & 7’s on I’m Designer, millel on ülihead sõnad:

My generation’s for sale
Beats a steady job.
How much have you got ?
My generation don’t trust no one
Its hard to blame
Not even ourselves
The thing that’s real for us is: Fortune and Fame
All the rest seems like work.
Its just like Diamonds
In shit

Läheks vist liiga pikaks, kui ma räägiks täpsemalt QotSAst. Pooled videotest jäid puudu ning enamus asendasin kontserdisalvestistega kuna youtube on peaaegu ainuke koht ning autorikaitseseadused ei luba mul neid teile jagada ega endalgi vaadata. Kui võimalus tekib, vaadake kindlalt ära Go with the Flow ja 3’s & 7’s video, mis on perfektselt tehtud. Kindlasti parima ülevaate asjast annab tegelikult ise kuulates kõiki nende plaate: see on väärt proovimist.

Artikli kirjutamiseks läks 2h 30min. Hehe.

9.4/10

15
veebr.
09

The Mars Volta – De-loused in the Comatorium.

Nii, üks vaieldamatult geniaalsemaid artiste progressiivse roki maastikul. Ning just see album tunnistati Suurbritannias hõbeplaadi-vääriliseks.

Bändi lugude pealkirjad ja sõnad on täiesti briljantsed. Kohati absurdsed isegi, aga no tõesti, mis siis?

Ma ei suuda lugudest eriti midagigi välja tuua — need on kõik nii erakordsed ja head. Cedric’u hääl on kordumatu, täiesti. Ja kordagi ei teki sellist tunnet, et mingi lugu teisele kuidagi sarnaneks. Son Et Lumiere ja Roulette Dares ja Eriatarka ja Drunkship of Lanterns on musid. Ning pooleteistminutine ning instrumentaalne Tira Me A Las Aranas sobib ka plaadile kui valatult.

Osad lood on rõõmsa alatooniga, osad mitte nii väga. Aga nad suudavad sõnumi edasi anda. Eepiline lihtsalt.
Ja lood jäävad kummitama ka veel pikaks ajaks.

Lihtsalt.. wow.

Roulette Dares

Son Et Lumiere + Inertiatic Esp

9.2/10, raudselt.

27
dets.
08

The Beatles – Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club Band

It was twenty years ago today,
Sgt. Pepper taught the band to play
They’ve been going in and out of style
But they’re guaranteed to raise a smile.

Biitleid teate? Teadmise all mõtlen rohkemat, kui Yesterday ja Yellow Submarine’ile kaasa laulmist. Juhtumisi on see bänd saanud hakkama maailma parima albumiga. Või nii räägivad eksperdid, ma armastan oma albumeid võrdselt nagu hea ema armastab oma lapsi.

See oli 41 aastat, 6 kuud ning 27 päeva tagasi, kui Biitlid oma geniaalseima töö avalikkusele avaldasid. Ning ometi pean ma sobilikuks teile sellest rääkida, sest tegu on aegumatu albumiga.

Plaadi avalugu on jõuline, soolotav ning reedab ka ruttu, et Biitlitele polnud stereoheli võõras. Kogu albumil võib kuulda erinevas kõrvas tuubasid, kitarrisoolosid ja mida kõike erootilist veel. Originaalis pidi Sgt Pepper olema üleni concept album ning algama lauluga, mis tutvustab fiktiivset bändi – seersant Pepperi murtud südamete klubiansamblit.

A Little Help From My Friends sulab ilusti esimese looga sisse. Laulmas Biitlite trummar, kes ise need sõnad ka kirjutas. Nii kena teistest, et teda aitasid. Lucy In The Sky With Diamonds on see LSD-lugu, mis LSD-st ei räägi.

Being For The Benefit of Mr Kite! oli esimene lugu, mis mulle Sgt Pepperi pealt meeldima hakkas. Lüürika räägib mingisugusest abstraktsest festivalist, kus esineb oma supertrikiga kõikvõimas Mr Kite. Kogu laul meenutab oma olemuselt tsirkuseplakatit ning sellest ta ka pärineb. Ning BBC keeldus seda esitamast, sest mingisugune heroiini nimetus on nagu sees. Päh.

Within You Without You kõlab üleni indiapäraselt ning ei hakka mulle vist kunagi meeldima. Eksperimentaalne on ta tõesti, aga minu jaoks jääb siiski ebaõnnestunud eksperimendiks. Järgneb igasugust huvitavat ning vähem huvitavat ning eelviimane lugu on esimese järgi modelleeritud lõpupeatükk. Kuid kõik pole veel läbi, sest järgnev lugu on juba üksi parem kui ülejäänud album kokku.

A Day in The Life kõlab esialgu, nagu kaks erinevat lugu oleks kohmaka orkestriosaga kokku kleebitud. Või noh, tegelikult ongi, aga tulemus jääb kaugele kohmakusest. Esimesed G, Bm, Em akordid saadavad juba judinad mööda iga biitlifänni selga. Vahepealne orkestri esitatud crescendo on tõesti 40 inimese ühise improvisatsiooni tulemus. Vahepealne osa kõlab, nagu oleks lindistatud sooja teki all vana mikrofoniga (ehk siis väga ägedalt!) ning sulab jälle esimesse teemasse.

I read the news today, oh boy.

Jälle crescendo ning lõpetuseks lõputuna näiv akord kolmel klaveril ning kõva volüümi kerimisega (võib kuulda isegi stuudiotooli kääksatust). Seejärel on album läbi ning A Day In The Life läheb jälle repeat’i peale.

30
nov.
08

65daysofstatic – One Time For All Time

65daysofstatic esindab muusikastiili, mida nimetatakse post-rockiks. Või siis täpsemalt öeldes instrumentaalseks post-rockiks ja minu hinnangul on tegu oma stiili ühe parima ansambliga. Heli ehitatakse üles käredale kitarrile ja trummisämplitele, aga väga palju annavad ka juurde klahvpillid. 65dos on välja andnud 3 täispikka albumit, mina harutan nendest keskmise lahti.

Esimene lugu loob tänu klaverile, kajale ja särinale väga mõnusa, maagilise atmosfääri. Kui see lugu meeldib, tasub kindlasti edasi kuulata ja kui ei meeldi, tasub sellegipoolest edasi kuulata. Aa, ja loo nimi oli Drove Through Ghosts to Get Here.
Await Rescue on kiire, rütmikas, jõuline rada, vaikne-vali-vaikne ülesehitusega. Need sõnad kehtivad tegelikult kõikide lugude kohta sellel albumil.
23kid algab rahulikult nagu mingi vanade rokipeerude ballaad (ta kõlab sellest loomulikult paremini), aga loo areng on nagu graafikul kujutatud Eesti majanduse 10 viimast aastat ja enne lõppu saavutab ikka päris korraliku vägevuse. Ja lõppeb siis vaikselt.
Järgmine mainimist väärt lugu on Mean Low Water, mis on üldjoontes teistega sarnane, aga tema kõlapilt on siiski huvitavam ja pidevas muutuses.
Climbing On Roofs tekitab lõpus küll sellise tunde, nagu mingi dnb ässad oleks lavale lastud. Sarnasus Pendulumi viimase albumiga on vähemalt minu mitte-nii-asjatundliku kõrva jaoks olemas, kusjuures 65-poisid tulid sellega varem välja.
Radio Protector, albumi lõpulugu, on hea. Klaver, mida tänapäeva muusikas teenimatult vähe kasutatakse, on siin täiesti omal kohal. Väikesed kellukesed on ka kohal. Ja vahepeal külastab neid kitarr. Kordan, see on hea.

Oleks tahtnud albumil näha rohkem lugusid ning just isesuguseid lugusid. Praegu jäi paratamatult mulje, nagu vaataks karja kloonitud lambaid, kellele on lihtsalt erinevat värvi sokid jalga pandud. Aga meie õnneks on kloonitud ilusat lammast ning üldjoontes võib rahule jääda. Kui oleks lugusid eraldi kuulanud, hindaks veidike kõrgemini, aga kogu albumi eest saavad 65punktisajast.

21
nov.
08

Bloc Party – Intimacy.

Nii, Bloc Party selle aastane album siis.

kaver

Kui aus olla, siis esimesel kuulamisel ei jäänud mul sellest kauamängivast mitte mingit arvamust. Isegi olin pettunud, et tüübid oma stiili muutnud on võrreldes eelnevate albumite ja eelkõige Silent Alarm’iga.

Aga. Mida rohkem ma seda kuulanud olen, seda enam see ka meeltmööda suudab olla. Ja ma ei ütle seda vaid selle pärast, et mulle “peab” BP meeldima. Kui need lood oleksid halvad, siis ma neid ka ei kuulaks.. eksole.

Olgu ka öeldud, et BP vokalist ütles mingis intervjuus, et kuna neil on plaadifirmaga leping neljale albumile, sai iga liige ühe albumi nö “enda teha”, ehk siis panna kõige rohkem enda mõjutusi sinna. Intimacy on väidetavalt Matt Tong’i (trummari).

Algab kogu asi siis looga Ares, mis loob juba selle õige meeleolu oma rütmikusega.

Järgneb Mercury, mida sai bändi Myspace’st kuulda juba enne albumi ilmumist ja oli äärmiselt edukas. Lugu on huvitav, tegelt ka, ja selles kasutatakse palju elektroonilisi elemente.

Halo on väga meeldiv oma refrääni poolest. “Paralyze me.. with your kiss. Wipe those dirty hands.. on me.” Ja loo riff on oh-kui-kaasahaarav. Samuti saab tänu sellele loole mõelda tagasi selliste hittide nagu “Banquet” või “Helicopter” olemusele ja kõlamisele.

Nii, järgmine on Biko, mis tähendab mingis Nigeerias räägitavas keeles “kallis”. Lugu on aeglane, võrreldes eelnevatega. Aga see annabki võimaluse just sõnadele keskenduda, jah.

Järgnevad – Trojan Horse && Signs – on kuidagi.. keskpärased.

Seitsmes lugu ja One Month Off. Võtab taas selle meeleolu üles, mis albumi alguseski oli ja siis läheb asi väga instrumentaalseks tänu loole pealkirjaga Zephyrus, millel on ka koorilaadne taustavokaal.

Kui Talons‘ist sujuvalt mööduda öeldes, et tüübid suudavad stiilipuhtust hoida, jõuame kümnenda looni. Täpsemalt Better Than Heaven. Lugu on taaskord tugevate elektrooniliste elementidega, aga samas ei annaks seda mingi ime läbi electronicaks liigitada.

Ion Square on ametlikult albumi viimane lugu, mis on alguses veidi lihtsakoelisem, kuid lõpu poole läheb ikka asi erinevate instrumentide kooskõlaks.

Boonuslood:

Letter To My Son – mulle meeldib selle loo “fade” ‘iv vokaal. Muud ei oskagi öelda

Your Visits Are Getting Shorter – mõnusalt elektrooniline pala kohutavalt catchy refrääniga. Seda kuulates võid lausa tunda laulu maitset. Ja see maitse on äärmiselt magus.

Flux – juba 2007. aastal välja antud singel, mis nüüd ka albumile jõudis. See kuulub vaieldamatult Bloc Party parimate lugude sekka, vähemalt minu arust.

Kogu albumi skooriks annaks 8/10.

“Halo” – http://www.youtube.com/watch?v=udCMNn4kvEQ

Jah, just nii hea see ongi.




populaarsus.

  • 48,075 musi me blogile.