Posts Tagged ‘wrath

26
veebr.
09

Lamb of God – Wrath (2009)

(Sony/BMG Music)

Vihased Richmondi kutid teevad seda, mida oskavad – viiendat korda.

Lamb of God on kahtlemata nooremapoolse ning modernsema raskemuusikasõbra Slayer. Raske, kiire, vihane ning peavoolu mööda suplev. Oma esimese albumiga, New American Gospel (2000), kinnitasid härrad kanda metalmaastikul. Nende järjekorras 4. album, Sacrament (2006), kandideeris Grammyle parima metalesituse eest (kes nende eest selle napsas, jätan teile välja uurida). Kindel see, et Lamb of God on saanud nautida edu vilju ning raskemuusika lipulaevastiku eesotsas nad tüürivad siiamaani. Ootuses suutsin kujutada ette vaid üht küsimärki selle kauamängiva ümber tiirlevat – kas suudab see kvintett maksimaalselt ponnistada välja enda viljadest kõik mahlad ning toimetada kuulaja kätesse üks tervik, nagu seda oli Sacrament või Ashes of the Wake?

Wrath, järjekorras viies LP, on oma kõlalt toorem, kohati agressiivsem ning tehnilisem, kui seda on olnud kõik varasemad üllitised. Oma kinnise rusikaga üritab LoG lüüa ikka samasse kohta – näkku. See album räägib läbi enda ikka sellest samast ängistusest, vihast ning pissed-off-at-the-world suhtumisest, mida mööda on tampinud mehed esimesest plaadist saadik. Wrath on jumalatallede siiani kahtlemata kõige universaalsem ning sügavaim album. Lüürikat sirvides pole muutunud frontman Randy Blythe’i irooniliselt kritiseeriv alatoon, kuigi sel korral on ta võtnud rohkem isikliku lähenemise kui Sacramentil. Pean mainima, et see album on suures osas trummar Chris Adleri töö, kelle ülesandeks on jällegi juhtida rongi, nimega Lamb of God.

Wrathi ajaks toodi pardale produtsent Josh Wilbur, kes on laenanud oma kõrva veel Atreyule, Hatebreedile ning Fuelile, ning viidi sisse tuntavad muudatused. Plaadi introlugu, instrumentaal The Passing, triivib Lamb of Godi soundist nii kaugele kui võimalik, arenedes akustilisest kitarrist välja masterofpuppetslike kitarriharmooniateni. Dünaamikaga on julgemalt eksperimenteeritud, mistõttu leiab plaadilt veel mitmeidki üllatusi. Loomulikult pole Lamb of God jätnud kõike juhuse ning katseeksitusmeetodi hoolde (olgugi, et see siin plaadil nii mitmelgi puhul õnnestub). Just seetõttu pole nad unustanud oma heavy-hitteri valemit. Just sellised lood on Set to Fail (plaadi esiksingel), Black Labelile saluteeriv Everything to Nothing ning vaieldamatult jalga tatsuma panev Contractor. Grace on kitarristide Mark Mortoni ning Willy Adleri tähetund haakuvate riffide ning soolodega ja 7-minutiline plaadi lõpplugu Reclamation võtab kantrivõtmes enda alla piltlikult öeldes kogu sita, sülje, higi ja pisarad.

Pinnuks silmas on aga mõningane fillerite rohkus plaadi peal, mis takistab plaati kuulamast kui terviklikku meistriteost. Võib-olla on riffid ära kulunud?

7/10

1. The Passing
2. In Your Words
3. Set To Fail
4. Contractor
5. Fake Messiah
6. Grace
7. Broken Hands
8. Dead Seeds
9. Everything To Nothing
10. Choke Sermon
11. Reclamation

————————————-

Set to Fail:

Advertisements



populaarsus.

  • 48 225 musi me blogile.
Advertisements