Mõtlesin, et kirjutaks millestki huvitavast, mis pärineb kodumaalt. TBR sobib selleks täiuslikult, kuna neil on juba nii mõnedki tegutsemisaastad seljataga. Ma ei hakka vikipeediat ka nüüd kopeerima, aga bänd tegutseb 2005. aastast ning on välja andnud ühe EP, millel nimeks No Forever After (2007). Muusikastiiliks on vana hea metalcore, kuid kes viimaseid livesid näinud, julgevad öelda, et see on muutumas deathcore poole. Igatahes on tegemist väga hea tantsubändiga, mille lived on tõeliselt mõnusad ning ma pole veel tühja lavaesist näinud. Kindlasti veel teeb asja rajumaks see, et lives ei kuule me puhast-vokaali, nagu seda räägitaval EP’l. Nii peabki.
Enola Gay on introloona paljulubav ning mahedalt meloodiline. Aga mitte mulle, ma tahaks juba hoopi saada ning sujuvalt lähebki see pea minutiline lugu üle palaks, mis on üks parimaid. It Dosent A Mastermind To Spraypaint A Ceiling on laul mille ajal olen näinud tantsupõrandat täitumas. Hea tempo, kaasakiskuv meloodia, say no more. Refrään on täpselt selline nagu vaja, et rahvas seda kaasa karjuks. It doesn’t take…A Mastermind. Sellele järgev breakdown võiks küll olemata olla. Siiski, ei pea just geenius olema, et leida, kui hea see laul on. Kolmandana läheb peale Fears To Devour – selle albumi totaalne hitt? Jah, eelmine laul on hea lives, seda on ka Fears to Devour, kuid albumiperspektiivis on viimane hands down parim. Tervet lugu läbiv kidrariff ning vokaalne rütm viib meid ühel hetkel kohale kus saab vaid öelda There will be no kisses. Sellele järgnev hullus ning siis maharahustav clean vokaal teevad selle loo selleks, mis ta on. Järgmise loona hakkab väga rahustav ning meloodilisema näoga 200 Tons Of Patience. Iseenesest on lugu hea ning teeb albumit mitmekesisemaks. Empire of Lies alustab kenasti tempo kogumisega, kordan, mis teeb TBR’ist hetke parima tantsubändi Eestis. Selle laulu refrään on igatahes päris kindlasti kohe terve albumi parim, kui mitte Eesti-metalcore maastiku parim. Võibolla on asi minus, aga lihtsalt – väga catchy. Kuuendaks ja viimaseks looks on Chlorine For Our Gene Pool, mis algab sämpliga. Hea rütm, tempo. Albumiloona keskpärane, põrandal aga hea 4 minutiline võimlemisharjutus.
Võtaks selle asja kokku nii, et tegemist on Eesti metalcore parima reliisiga, siiani. Kuigi, mul mõttes üks bänd mille LP tahaks ära kuulata, enne kui sellise raudkindla väitega siin lagedale tuleks. Kui ma peaks leidma nüüd miinuseid selle albumi juures, siis kindlasti märgiks ära helikvaliteedi. Samas annab see TBR’ile selle “õige” hõngu ja saundi. Üldiselt siiski on tegemist hea ja ühtse albumiga. Patt on jätta see album kuulamata, olles eestlasest metalcore austaja.
7/10
muusikane. 
0 Vastust to “These Broken Remains – No Forever After”